Jaapan on kaugel …

Ehk aitavad pildid võõralt maalt avastada mingeid külgi meist endist, mis seni tähelepanuta jäänud, nüüd aga kauges peeglis ootamatult nähtavaks saavad?

JAAK KIKAS

Narihiro Matsumoto näitus „35-39“. Haki galeriis 8. XII 2023 – 13. I 2024.

„Jaapan on kaugel …“ kirjutas Luuletaja. Ja ega me tast paljut ju teagi. See on küll selline täiesti isiklik väide. Haikud. Hokusai „Kanagawa suur laine“. Siiski-siiski on viimasel ajal meieni jõudnud saadikuid ka jaapani kaasaegsest kultuurist. Selle aasta kevadel lõi Kumus külastajarekordeid Teamlabi „Hõljuvad õied igavikumeres“ ja mõneti varem (2015/2016) eksponeeris Kumu veel ühe jaapani kaasaegse kunsti suurnime Ryoji Ikeda „Supersümmeetriat“. Etteruttavalt: Ikeda tuleb sel aastal uuesti Eestisse – sedapuhku Tartusse kultuuripealinna programmi raames korraldatava soolonäitusega, mille alusmaterjaliks on Tartu ülikooli genoomika instituudi teadusandmed. Tõsi, nii Teamlabi kui Ikeda puhul ilmneb see „jaapanipärasus“ peidetuna tehnoloogiliste lahenduste taha.

Multitalent Kyōtost

Aga „suurte“ kõrval on Eestisse jõudmas või jõudnud teisigi jaapani kunsti põnevaid saadikuid, näiteks Narihiro Matsumoto ja tema mõneti krüptilise pealkirjaga näitus „35-39“. Matsumoto on sündinud Kyōtos aastal 1984. See asjaolu seletab lahti ka näituse pealkirja: väljas on kunstniku viimase viie eluaasta jooksul valminud teosed. Näitus, muide, on leidnud juba ka rahvusvahelist aprobatsiooni – Tartusse saabus see Baselist, kus novembris oli väljas ateljees Numas Igra. Fotograafiaga alustas Matsumoto 2013. aastal, olles aga enne seda tegelenud poksi, tantsimise ja lavakujundusega. Need eelmised tegevus- ja huvialad on leidnud ka fotograafilist refleksiooni – netiotsing tuvastab Matsumoto eelkõige kui võimeka teatrifotograafi, kes on jäädvustanud mitmeid Kyōtos toimunud (tantsu)lavastusi. Eestist oskan ehk kõrvale seada vaid Gabriela Urmi teatri- ja filmifotograafina, lavakujundaja-kunstniku ja lavastajana – tema lavastus „Selgroogupidi koos“ (2014) Tartu Uues Teatris oli võimas elamus.

Matsumoto on aga teatrifotograafiast edasi läinud. Näitusel eksponeeritud töid võiks nimetada fotolavastuseks. Kunstnik kirjeldab oma loomeprotsessi: „Ma pean vajalikuks, et looming tekiks reaalses tegevuses, sest tahan seda oma silmaga näha ja ise kogeda. Kui hakkan oma peas oleva 2D-kujutise põhjal looma 3D-pilti, tuleb ette palju ebaõnnestumisi ja ootamatuid lahknevusi, aga need äpardused ja kõrvalekalded panevad mind alati naeratama. Kuidas panna objekt hõljuma, kuidas luua varje, kuidas muuta taeva värvi – sellised tehnilised küsimused on alles loomisprotsessi algus. Kui kujutis on valmis, algab suhe „selle asja“ – loomisprotsessis oleva töö – ja minu vahel. See ongi minu looming, hetk, kui kõik saab tõeliseks ja lõpuks ma näen seda. Foto on selle konkreetse juhtumi jäädvustus, hetktõmmis ajas.“ Kunstnik on põhimõtteliselt keeranud selja võimalustele, mida tehisajuga tipnevad digitehnoloogiad piltide genereerimiseks pakuvad ja lavastab pildi reaalsel maastikul reaalsete objektide abil. Need objektid aga eiravad nii mõnelgi puhul näivalt füüsikaseadusi, näiteks hõljuvad õhus nähtava toeta.

Hetk ja igavik

Kui tants ja teater on vägagi dünaamilised (ajalised) kunstivormid, siis foto seevastu on „peatatud aeg“, kinnipüütud hetk, kus midagi enam ei muutu. Milline on kunstniku suhe ajaga? Matsumoto: „Protsessi käigus ma ei mõtle aja mõistele. Kui mulle meenuvad nostalgilised mälestused põhikooliajast, ei taju ma seda kui midagi, mida ma mäletan, või mälestust, mis on tagasi tulnud, vaid kui teatud aega, mis on kätte jõudnud. Kui ma näen päikeseloojangut, ookeani, mägesid, tuult ja nähtamatut teispoolsust, on „see aeg“ käes ja mu mõte käib muudkui ringi ja ringi. Ma nimetan seda vaadet igavikuks. Jaapani sõna 永遠 vasted teistes keeles pole kunagi päris see, mida selle sõnaga ise silmas pean, kuid praegu kasutan sõna igavik. Minu kunstitegemise protsess on viis tuua tagasi olulised ajad minevikust. Need kallid hetked minevikust on näiteks mu ema suvel piletiväravas seismas; ostukeskuse katus; aeg, mil mind basseinis kukil kanti; maja, kus varem elasin, ja nii edasi.“

Kahest filosoofilisest ajakontseptsioonist – presentismist ja eternalismist – näib kunstnik tugevalt toetavat eternalismi (seda kinnitab ta ka ise), kõigi olnud ja tulevaste ajahetkede samaaegset kooseksistentsi. Albert Einsteini aegruumi, milles tänu Endel Tulvingu episoodilisele mälule suudame sooritada ajarännakuid minevikku.

Näitusesaalis

Aeg siseneda näitusesaali. Steriilselt valge ruumi (põrand ja lagi kaasa arvatud) seintel ripuvad värvirõõmsad pildid. Pea kõikide Matsumoto piltide üheks elemendiks on meri. Ei, mitte see Hokusai hiidlaine ega Teamlabi mäslev digimeri, vaid rahulik ja tüüne, vaid nõrgas laines veteväli, mis moodustab piltidele fooni. Pärisin kunstnikult, kas on siin peidus mingi varjatud tähendus? Ei. Talle lihtsalt meeldivat meri. Ja piltidel on pea alati ka üks inimtegelane. Kunstnik ise. Ühele pildile kuluvat aega koos kõigi ettevalmistustega hindas kunstnik mõnele nädalale, võttepaigas saavat paari tunniga hakkama. Matsumoto näitas oma tahvelarvutist ka, kuidas näeb välja tagalava, kus kõik on juba võtteks valmis seatud. Kõik vajalikud efektid saavutatakse reaalses füüsilises ruumis – näiteks on taeva punase värvuse tarbeks taustale tõmmatud vastastoonis riidest palakas.

Aga peale piltide on näitusel veel üks eksponaat. Kineetiline skulptuur. Kõrgel valgel laual pöörleb aeglaselt oksaraag – kasevits paari külge jäänud lehega, jaapanlikult habras ja elegantne. Korra täispöörde jooksul lükkab oks niidil rippuvat paberilehte-kirja. Kunstniku sõnul tulid nii inspiratsioon kui ka teostus Eestis kohapeal (paari päeva jooksul!). Lähteimpulsiks olevat olnud tänaval nähtud lund lükanud laps.

Avamisel oli üks põnev kogemus – kui edukalt saab oma tööga hakkama Google Translate! Matsumoto ja galerist Silja Truusi jaapani-eestikeelne vestlus sai publikule mõistetavaks mobiiltelefonis tegutsenud rakenduse vahendusel audios. Ilmselt oligi see kõige kiirem ja täpsem üksteise mõistmise kanal.

Edasi Peipsi äärde

Pärisin galerist Raul Oreškinilt, mis kombel neil Jaapani kunstnikuga kontakt tekkis. Huvi olevat olnud sealtpoolne. Kunstnik ise ütles, et talle oli Eestist rääkinud tema inglise keele õpetaja. Matsumoto oli tundnud huvi võimaluse vastu veeta paar talvekuud residentuuris Voronja galeriis Peipsi-äärses Varnjas. Voronja maja on läbinud korraliku rekonstruktsiooni, saanud uued ja soojapidavad aknad ning soojustatud katuse. Seal saab nüüd aasta ringi tegutseda, mistõttu galerii kunstniku soovi rõõmuga aktsepteeris. Näituse avamine Haki galeriis on Voronja residentuuri lisaboonuseks. Pärast seda siirdubki Matsumoto kuni jaanuari lõpuni Varnjasse. Küsimusele, mida ta enne siia saabumist Eestist teadis, vastas kunstnik, et mitte kuigi palju: seda, et siin on talvel külm ja paljude päevade jooksul ei pruugi päikest näha olla. Ja oli ise põnevil, millist mõju võivad sellised tingimused tema loomingule avaldada. Võime meiegi mõistatada, millist inspiratsiooni võivad kunstnikule anda Peipsi ääretud lumega kaetud jääväljad ja kogu kohalik koloriit. Peipsi-äärne Sibulatee reklaamib ennast kui piirkonda, kus saavad kokku kaks rahvust ja kolm kultuuri: vene vanausulised, baltisaksa mõisakultuur ja eesti kohalik kultuur. Ja kui nüüd lisandub veel neljas …

„Eesti on kaugemal veel,“ on Luuletaja tõdenud. Aga ehk aitavad need Narihiro Matsumoto pildid Jaapani kõrval meile ka Eesti lähemale tuua? Avastada mingeid külgi meist endist, mis seni tähelepanuta jäänud, nüüd aga sellises kauges peeglis ootamatult nähtavaks saavad?