Teistmoodi: Leedu Vabadussõda 1918–1920

Horisont 4/2015
Hanno Ojalo
Leedu Vabadussõda, mis vältas 1918. aasta detsembrist 1920. aasta novembrini, on eestlastele jäänud
kaugeks ja tundmatuks ajaloosündmuseks. Huvitaval moel erineb Leedu Vabadussõda tunduvalt
Eesti ja Läti omast.

Leedu Vabadussõja omapärasid

· Leedu sõjavägi oli väga väike, kaotused olid ka väikesed: 1444 meest hukkununa, neist ehk
kolmandik haigustesse surnuna, ja ligikaudu 2800 meest haavatuna. Seega olid Leedu sõjaväe
kaotused Vabadussõjas väiksemad kui Lätil ja Eestil.

· Põhiliitlane oli Saksamaa.

· Põhivaenlane oli Poola.

· Sõda kestis kauem kui põhjanaabritel Eestil ja Lätil.

· Sõja lõpus tegutseti lühikest aega Nõukogude Venemaa liitlasena.

· Leedu sõjaväe ülemjuhataja vahetus pidevalt: 1918: Kazys Ladiga; 1919: Kazys Tallat-Kelpša;
1919–1920: Silvestras Žukauskas; 1920: Stasys Nastopka; 1920–1923: Silvestras Žukauskas.

Mõiste Leedu oli tol ajalooperioodil veel üsna ebamäärane, haarates ajaloolistel põhjustel enda alla ka
Valgevene. Samal seisukohal olid ka enamlased, kes moodustasid Leedu-Valgevene Nõukogude
Sotsialistliku Vabariigi (Litbel). Poola valitsejad aga tegid näo, nagu oleks Leedut lausa kolm – üks
Kaunase-Leedu, kus valitseb Saksa-sõbralik režiim; teine Kesk-Leedu ehk Vilniuse piirkond, mis aastail
1920–1922 oli „iseseisev” riik, ning ülejäänud Leedu ehk Valgevene Poola valduses.

Raske algus: nappis kogemustega mehi

Ajaloolistel põhjustel oli Vene armees teenimine leedulastele (ka poolakatele) tunduvalt vastumeelsem kui
eestlastele või lätlastele. Seega oli leedulastel 1918. aastaks vähem ka sõjalise väljaõppe või ilmasõja
kogemusega mehi, kellest sõjaväge luua: arvatakse, et Esimese ilmasõja lõpus võitles Vene väes 25 000
leedulast ja suur osa neistki oli aastail 1918–1920 veel Venemaal.

1917. aasta Veebruarirevolutsiooni järel üritasid siiski ka leedulased Petrogradis rahvusüksusi organiseerida.
1917. aasta mais kogunes seal 16 000 sõdurit ja ohvitseri esindanud kongress. Jõuti moodustada neli leedu
pataljoni ja üks ratsadivisjon. Arutati diviisi loomist. Kuid neil meestel ei õnnestunud kodumaale pääseda
ning nad läksid laiali, soovimata osaleda Vene kodusõjas kummalgi poolel.

1
Pärast Bresti rahu 1918. aasta kevadel õnnestus suuremal osal leedu sõjameestest siiski kodumaale naasta,
kuid juba eraisikuna ja relvadeta. Punasel poolel ehk Punaarmee koosseisus võitles Nõukogude ajaloolaste
kinnitusel kogu kodusõja ajal kõigest 4000–5000 meest.

Oluline oli ka asjaolu, et Leedu ala vallutasid sakslased juba 1915. aasta suvel ning edaspidi sobitasid
leedulased nendega vähehaaval koostööd. Samas ei sattunud, erinevalt lätlastest, Venemaale massiliselt
leedu sõdureid ja põgenikke, kellest enamlased oleks hiljem saanud Punaarmee rahvusüksusi moodustada ja
neid Leedut vallutama saata. Oletatakse, et Leedust lahkus põgenikena itta kuni 300 000 inimest, sealhulgas
palju rahvuslikku intelligentsi.

Sõjaväe loomine

Sõjaväe organiseerimist alustas Leedu valitsus novembris 1918, tehes seda Saksa okupatsiooni tingimustes
ja sakslaste abil. Esialgu kulges vabatahtlike värbamine aeglaselt ja ehkki varustus ja relvastus saadi
sakslastelt, ei tähenda see, nagu jaganuksid sakslased seda leedulastele lahkelt ja tasuta. Kõige eest tuli
maksta ja Saksa valitus toetas noort Leedu vabariiki välislaenuga.

31. detsembriks 1918 oli Leedu üksustesse suudetud värvata kõigest 450 meest. Edaspidi olukord veidi
paranes ja 5. jaanuaril oli neid juba 3000, sh palju sõjalise väljaõppeta noori – üliõpilasi ja gümnasiste.
Vabatahtlikega sõlmiti üheaastane leping, neil pidi olema oma riietus ja kaasa võetud viie päeva söök. Jääb
mulje, et riik andis neile üksnes relvad.

Sõjaväe tugevdamiseks mobiliseeriti 15. jaanuaril 1919 ohvitserid, sõjaväeametnikud ja allohvitserid.

Hiljem, kui vabatahtlikke oli kogunenud juba 6000, mobiliseeriti ka kaks aastakäiku: 1897–1899 sündinud
noormehed. 15. jaanuaril 1919 loodi Kaunases sõjakool, samal ajal moodustati esimene pioneerikompanii.

Vilniuse fenomen ja minek poolakate kätte

Kogu Leedu Vabadussõda keerles peamiselt Vilniuse linna ümber.

Vilnius oli piirkonna ainuke suurlinn ja kuigi selle elanike enamuse moodustasid juudid ja poolakad
(leedulasi oli linnas 1897. ja 1916. aasta rahvaloenduse andmetel 2–3 protsenti) oli Vilnius leedulaste jaoks
ülitähtis. See oli Leedu muistne pealinn, samuti rahvusliku liikumise ja kultuuri keskus. 1917. aastal peeti
seal Leedu kongress ja ka sõjaväe loomine algas just Vilniuses, kus paiknes ka uus valitsus ja esinduskogu
Taryba.

Paraku tuli Leedu poliitikutel ja sõjaväelastel sealt varsti lahkuda, sest linnas puhkesid relvakokkupõrked:
seal tegutsesid aktiivselt nii enamlased, Saksa okupatsiooniväed kui ka poolakad. 28. detsembril 1918
peetud Leedu poolakate kongress otsustas liita Leedu Poolaga. Juba 30. detsembril alustas Poola rahvuslaste
loodud 2000-meheline Leedu ja Valgevene Omakaitse kindral Wejtko juhtimisel Vilniuse strateegiliste
objektide hõivamist. 31. detsembril lahkusid Saksa väed, 2. jaanuaril 1919 järgnesid neile Leedu
võimuorganid koos formeerumisjärgus väeosadega. Viimased Leedu üksused heiskasid juhust kasutades
Gediminase torni oma rahvuslipu ja suundusid Kaunasesse. Vilnius sattus Poola rahvuslaste kätte, kes
suutsid kohalikest enamlastest jagu saada.

2
Punaarmee sissetung ja enamlaste imbumine Leetu

Punaarmee oli Leedusse tunginud juba 12. detsembril 1918 kolme diviisiga – Pihkva diviisi,
Internatsionaalse diviisi ja Läänediviisiga – ning 18 000–20 000 võitlejaga. Internatsionaalne diviis liikus
Põhja-Leedus mööda Daugavpilsi–Šiauliai raudteeliini, kohates teel suhteliselt nõrka vastupanu, mida
osutasid polkovnik Povilas Plechavičiuse moodustatud leedu partisaniüksused. Ülejäänud kaks diviisi
suundusid kõigepealt Vilniuse peale ning pöördusid seejärel Kesk- ja Lõuna-Leedu suunale.

Pärast Bresti rahu imbus Venemaalt Leedusse ka enamlasi, kes organiseerisid kommunistlikku põrandaalust
tegevust. Esimesed enamlikud rakukesed olid tekkinud juba aprillis-mais. 1918. aasta lõpus oli Leedus üle
1000 enamlase, keda Punaarmee loomulikult aitama pidi. Saksa okupatsiooni all elanud ja sellest tüdinud
leedulastel ei olnud ka selget ettekujutust nõukogude võimu tegelikust olemusest.

8. detsembril 1918 loodi juba Puna-Leedu valitsus Vincas Mickevičius-Kapsukase juhtimisel. Detsembri
teisel poolel korraldasid Leedu enamlased Vilniuses ja teistes linnades meeleavaldusi, aga Saksa
okupatsioonivõim surus need maha. Usinasti moodustati punakaardi üksusi, enamasti töölismiilitsa nime
kasutades. Mitmetes kohtades tegid nendega koostööd ka Saksa väeosade sõdurite nõukogud. Saanud küll
1918. aasta lõpus Vilniuses lüüa poolakatelt, õnnestus enamlastel jaanuari algul haarata võim Šiauliais ja
Panevėžyses ning 5. jaanuaril tungis Punaarmee ka Vilniusesse.

Leedulaste esimesed lahingud

4. jaanuaril 1919 käskis Saksa valitsus hoida oma taanduval sõjaväel Grodno-Kaunase-Jelgava joont. Esiteks
oli see vajalik Ida-Preisimaa kaitseks, teiseks võimaldas see ohutu taganemiskoridori seni veel Ukrainast,
Valgevenest ja Lätist taanduvatele Saksa vägedele, kellele novembris 1918 puhkenud Poola-Saksa konflikt
sulges otsetee kodumaale. Jaanuaris jõudis Kaunasesse 3530 Saksa vabatahtlikku, kes koondati III
reservkorpusse, mille juhiks sai kindral Walter von Eberhardt.

Esimesed Leedu väeosad läksid Venemaa-vastasele rindele veebruaris 1919 ning võitlesid koos Saksa
väeosadega – nii regulaararmee kui ka vabakorpustega.

Leedu sõjavägi pidas oma esimese lahingu 7.–8. veebruaril Kėdainiai juures, kus õnnestus punaste edasitung
peatada. Esimeseks langenud Leedu sõduriks oli Povilas Lukšys. Mõne päeva pärast algas punaste pealetung
Alytusele. Selle kaitsel langes 13. veebruaril 25-aastane leitnant Antanas Juozapavičius. Mõlema mehe auks
on nimetatud mitmed suured tänavad Leedu linnades ja püstitatud mälestussambad.

Lahingud Alytuse pärast kestsid 15. veebruarini ja lõppesid Punaarmee peatamisega. Niisiis suutsid
sakslased ja leedulased 1919. aasta veebruari-märtsi ägedates lahingutes punaste pealetungi seisma panna
eelkõige Kaunase ümber. Seejuures oli Leedu vägesid rindel vaid 2 jalaväerügementi, 2 üksikpataljoni ja üks
ratsaeskadron – kokku umbes 3000 meest 2 suurtükiga. Ette rutates võib öelda, et selline sõjajõud jäi kuni
suveni põhiliseks rindel sõdivaks jõuks.

Põhja-Leedus andis Punaarmeele vastulöögi Lätis tegutsev kindral Rüdiger von der Goltzi VI reservkorpus,
mis vallutas 16. veebruaril Telšiai. 27. veebruaril purustas Rauddiviis Telšiai lähedal Punaarmee leedulastest
koosneva Žemaitija polgu. Lahingus osalesid Leedu poolt ka Plechavičiuse partisanid.

Olukorda Leedus kergendas tunduvalt 3. märtsil Lätis alanud kindral Goltzi Saksa-Läti väegrupi
vastupealetung, mille käigus liikus Leedu põhjaossa selle kõige tugevam väeosa – 1. kaardiväe reservdiviis.
3
Kõigepealt vallutas see väekoondis 4. märtsil Mažeikiai ja edasi 13. märtsil Šiauliai. Mažeikiaid kaitses
muide 3. läti punaküttide polk.

Märtsis Saksa väed Leedus reorganiseeriti: regulaarväeosad lahkusid lõplikult ja sestpeale osalesid võitluses
ainult vabatahtlike korpused. Neid lõpuks juhtima saabunud kindral Eberhardti käsutuses oli eri andmetel
10000–30000 meest.

Punarinne variseb kokku

Märtsis korraldas punavõim Leedu ja Valgevene ühendamise üheks nõukogude vabariigiks (Litbel), millel
pidi olema ühine valitsus, sõjavägi ja pealinn Vilnius. Ent Leedu punaväge moodustada ei õnnestunudki.
Jaanuaris vallutatud Šiauliais suudeti küll luua punane Žemaitija kütipolk noore aktiivse punakomandöri
Feliksas Baltušis-Žemaitise juhtimisel, mis tegutses Põhja-Leedus, kuid see likvideeriti juba suvel suurte
kaotuste tõttu. Teiseks leedulaste punaväeosaks oli Panevėžyse pataljon.

Aprilli algul läksid leedulased-sakslased uuesti pealetungile. Uus ülemjuhataja kindral Silvestras Žukauskas
koondas väed kahte suuremasse operatiivkoondisse: üks tungis peale Panevėžyse suunal, teine liikus
Kaunasest Ukmergė suunal kirdesse.

Panevėžys käis korduvalt käest kätte, kuni Leedu väekoondis selle 23. mail hõivas. 2. juunil vallutati Utena
ja 7. juunil Obeliai. See oli ka viimane operatsioon, millest saksa vabatahtlikud osa võtsid. Sakslased
lahkusid enamlastevastaselt rindelt ühest küljest vastavalt Versailles’i rahulepingu tingimustele, teiseks oli
kadunud enamluseoht Saksamaa piiride läheduses ja kolmandaks pidi Saksamaa tõsiselt kaitsma oma piiri
Poolaga, mida poolakad üritasid enda kasuks „korrigeerida”. Kindral Eberhardt korraldas rindelt oma juba
eelnevalt tagasi tõmmatud vägede lahkumise juuli alguses: 2. juulil asusid esimesed üksused teele ja 11.
juulil lahkusid sakslased Kaunasest, saadetuna Leedu valitsuse tänukõnedest ja sõjaväelistest auavaldustest.
Mõned väiksemad üksused jäid kohale veel 5. septembrini.

Leedu sõjavägi tegutses idasuunal edasi üksinda, luues koostöö Lätiga. Leedulased ületasid Läti piiri
Daugavpilsi lähistel Eglaine-Ilūkste piirkonnas, kus koos loodavate Läti väeosadega sunniti punased juuli
esimesel poolel taanduma Daugava jõe taha.

Leedu-Poola pinged

1919. aasta kevadel pingestusid Leedu suhted ka lõunanaabri Poolaga, kes ei soovinud Leedu iseseisvust
tõsiselt võtta ja eelistas näha seda mingis föderatsioonis suure Poola riigiga, nagu vanadel headel aegadel. 4.
aprillil teatas Poola, et ei tunnusta Leedu vabariiki.

Sõjaliselt tugev Poola sõjavägi alustas 1919 kevadel pealetungi Valgevenes ja Leedus, sundides Punaarmee
taganema. 19. aprillil ründasid poolakad enamlaste käes olevat Vilniust (võimalik, et ennetamaks Saksa-
Leedu vägede analoogilisi kavatsusi), kus ägedad lahingud (poolakatest linlased toetasid oma vägesid)
kestsid 21. aprillini. Esimestena tungis Vilniusse kindral Władysław Belina Poola ratsavägi (1000 meest),
millega peagi liitusid kohale jõudnud kindral Edward Rydz-Śmigły jalaväeüksused (2500 meest). Punased
tegid viimase katse linna tagasi vallutada 23. aprillil. Poolakate endi teatel kaotasid nad langenutena üksnes
33 meest. Punased kaotasid ainuüksi vangidena ligi poole linna kaitsnud vägedest – 1000 sõdurit.

Vallutanud Vilniuse, liikusid poolakad mööda raudteed edasi põhja poole. Vilniuse kaotuse järel lagunes
punarinne silmnähtavalt, sest poolakad lõhestasid selle kaheks – suurem osa punaüksustest taganes Minski
4
suunas, nn Leedu kütidiviis (endine Pihkva diviis) aga jäi Leedu territooriumile ja taganes Saksa-Leedu
vägedele nõrka vastupanu osutades kirdesse Daugavpilsi poole.

Raskeks kujunes olukord suvel, kui Saksamaa ka vabatahtlike väeosad Leedust välja viis. Erinevalt Eestist ja
Lätist ei olnud Leedul ühtki sadamat, mille kaudu näiteks inglastelt relvaabi saada. Tegelikult ei olnud
Leedul Vabadussõja ajal isegi ühtki kilomeetrit merepiiri, sest Klaipėda (Memeli) piirkond kuulus siis veel
Saksamaale, Palanga oli aga Kuramaa kubermangu osa ja seda peeti tol ajal Läti territooriumiks. Need
objektiivsed asjaolud selgitavad ka Leedu-Saksamaa sõbralikke koostöösuhteid.

Esialgu jätkasid üksijäänud leedulased enamlastevastast võitlust Daugavpilsi piirkonnas, Läti-Leedu piiril.
Viimaseks tõsiseks sõjaliseks operatsiooniks kirdepiiril oli otse Poola-Leedu kontrolljoone kõrval asuva
Zarasai linna (Daugavpilsist 30 km) vallutamine 28. augustil.

Leedulased koondasid linna juurde kaks jalaväerügementi, viis üksikpataljoni, suurtükiväge ja muid
abiüksusi, kokku ligi 8000 sõjameest. Nende kinnitusel kaitsesid Zarasaid punaste suuremad jõud,
sealhulgas ka kaks soomusrongi, kuid leedulased suutsid osava manööverdamisega 25.–26. augustil linna
sisse murda ja punased taganema sundida. Neid jälitades jõudsid Leedu väed 31. augustiks Daugava jõeni ka
selles rindelõigus. Nüüd seisid leedulased kitsa kiiluna Poola ja Läti vägede vahel 15–20 km laiusel
rindelõigul Daugava jõe vasakkaldal. Samaaegselt ründasid Poola väed nende kõrval ägedalt Daugavpilsi,
mille kaitsmisel osales suuri kaotusi kandes ka punane eesti kütibrigaad.

Leedu väed kaotasid oma pika Lätis viibimise jooksul (kuni 1920. aasta alguseni) 40 meest, neist osa suri
haiguste ja õnnetusjuhtumite tõttu. Kokku suudeti enamlastevastases sõjas vangi võtta 1773 punaarmeelast.
Igal juhul oli neid nii palju Leedu sõjavangilaagrites seisuga 1. detsember 1919.

Vahepala Suwałkis – suvi 1919

Samal ajal kui leedulased ja enamlased võitlesid Zarasai pärast, viisid üha kasvavad pinged sõjaliste
kokkupõrgeteni Leedu ja Poola vahel. Vastasseis oli alanud juba aprillis Vilniuse piirkonnas, kuid tõsisem
konflikt arenes 1919 suvel. Entente’i missioonidel oli pidevalt tegemist, et Poola ja Leedu vägesid lahutada
ja nende vahel uusi kontrolljooni tõmmata.

Küllap on meil eestlastel kuidagi võimalik mõista leedulaste ja poolakate vihast võitlust Vilniuse pärast,
kuid seda arusaamatum on tüli hõredalt asustatud Suwałki piirkonna pärast, mis kestis peaaegu poolteist
aastat: 1919 suvest kuni 1920 sügiseni.

See väike segarahvastikuga ala moodustas Tsaari-Venemaal Suwałki kubermangu ja mõlemad võitlevad
pooled pretendeerisid sellele, esitades üsna vastandlikke andmeid rahvastiku rahvuskoosseisu kohta.
Erapooletule paistab, et kubermangu põhjaosas võis enamus olla leedulaste, lõunaosas aga poolakate käes.
Põhjapoolne osa on leedulaste jaoks Zanemune ehk Nemunase jõe tagune ala (seal asuvad Marijampolė,
Kalvarija, Alytus).

Ette rutates võib öelda, et kubermangu territoorium nii ära jagatigi ja aastate 1919–1920 võitluste käigus
kehtestatud piir püsib siiani. Seetõttu nimetame ka asulaid poolapäraste nimedega, kuna need ei ole 20.
sajandil Leedu riigi koosseisu kuulunud. Selgituseks tuleb veel lisada, et Suwałki on samanimelise
kubermangu lõunapoolne osa (umbes 5000 ruutkilomeetrit; enam-vähem Pärnumaa suurune maa-ala), mida
nimetatakse niimoodi suurima asula järgi.

5
Kummalisel kombel käiski selle väikese metsase ja soise hõredasti asustatud maa-ala pärast vihane võitlus,
milles lahvatanud vaen kohalike leedulaste ja poolakate vahel põhjustas mõlema poole rahulikele elanikele
palju kannatusi.

Teine periood – Bermondti vastu

Uus vastane tekkis Leedule juba 1919. aasta suvel, kui pärast Eesti ja von der Goltzi väegrupi vahelist
Landeswehri sõda oma peakorteriga Jelgavasse (Miitavisse) asunud vene-saksa vabatahtlike väeosade
grupeering asus oma valdusala lisaks Kuramaale laiendama ka Leedu territooriumile.

Formaalselt asus seda grupeeringut juhtima polkovnik Pavel Bermondt-Avalov. Esimesed bermontlased
ilmusid Leedusse 26. juulil ja hõivasid Kuršėnai. Leedu ajas üldiselt Saksa-sõbralikku poliitikat ja uus
vastane kujutas endast võimast sõjajõudu; lisaks olid leedulased veel hõivatud võitlustega Daugavpilsi
piirkonnas ja Poola ohu tõrjega. Kõige selle tõttu ei suutnud Leedu alustada bermontlaste vastu sõjategevust,
valitsus piirdus diplomaatiliste protestidega ja kaebustega Antandi kontrollkomisjonile, lootuses, et see
Bermondt-Avalovi korrale kutsub.

Küll alustasid võitlust sissetungijatega kohalikud leedulased, kellele uued vene valgekaartlastest naabrid-
okupandid põrmugi ei meeldinud. Lisaks röövimisele ajasid viimased ka Leedu riigi (keda nad ei
tunnustanud) suhtes vaenulikku poliitikat – riigi- ja asjaajamiskeeleks sai hõivatud aladel jälle vene keel
jms. Leedulased organiseerisid sissi- või kütisalku ning kasutasid bermontlaste vastu partisanisõja
meetodeid.

Bermontlased, kellele oli peale Läti sadamatest ilmajäämist eluliselt vajalik raudteeühendus Saksamaaga,
hõivasid vähehaaval Žemaitija loodeosa koos raudteeliinidega. Septembris-oktoobris oli nende käes juba ligi
pool Leedu territooriumist – selle põhja- ja lääneosa koos Ioniškise, Radviliškise ja Šilenaiga. Oluline
Šiauliai linn langes nende kätte 5. oktoobril, just enne Bermondt-Avalovi sõjakäigu algust Riia vastu.

Põhilisteks okupantideks olid siiski mitte sakslased, vaid vene valgekaartlased polkovnik Võrgolitši salgast,
mis loodi 1919 aasta suvel Jelgavas, ja suurenes vähehaaval 3000–5000 meheni. Värvati see armee põhiliselt
Esimese ilmasõja ajal sakslaste kätte sõjavangi langenud vene sõjaväelastest. Pärast Saksa valitsuse
nõudmist, et riigisakslastest vabatahtlikud Lätist ja Leedust kodumaale tagasi pöörduksid, alustasid viimased
mässu ja astusid samuti vene valgekaartlaste teenistusse.

8. oktoobril alustas polkovnik Bermondt oma suure sõjaväega riskantset avantüüri, rünnates Läti Vabariiki.

Selle afääri alguses otsis Läti abi kõigilt naabritelt, kuid Leedu keeldus. Alles siis, kui sõjaõnn oli pöördunud
ja pealetungivad Läti väed liikusid hoogsalt edasi Leedu piiri poole, muutis Leedu oma seisukohta. Kolonel
Kazys Ladiga koondas oktoobrist alates Radviliškise alla võitlusvõimelisemaid väeosi. Väiksemal kujul
alustas Leedu sõjategevust 14. novembril, minnes 20. novembril pealetungile Šiauliai piirkonnas, kus nad
lõid bermontlasi 21.–22. novembril Radviliškise lahingus. Leedu poolelt osalesid selles kaks
jalaväerügementi (ülemad kolonelid Vincas Grigaliūnas-Glovackis ja Vladas Skorupskis).

Leedulased said suhteliselt väikeste kaotuste hinnaga suure sõjasaagi – 15–30 lennukit, 10 suurtükki, 100
kuulipildujat, 14 miinipildujat, 8 soomusautot, 50 000 mürsku ja 75 000 padrunit, mis võimaldas neil
järgnevalt moodustada ja relvastada hulga uusi väeosi.

6
Leedulaste edasise sõjategevuse lõpetas Antandi komisjon, kes Prantsuse kindral Henri Albert Niesseli
juhtimisel sobitas vaherahu. Detsembri esimesel poolel lahkusid kõik bermontlaste jäänused nii Läti kui ka
Leedu territooriumilt Ida-Preisimaale. Leedu väed liikusid taganevate bermontlaste kannul ja näiteks Šiauliai
hõivati alles 7. detsembril.

Pärast Žemaitija loodeosa vabastamist oli Leedul aega ja võimalusi oma sõjaväge suurendada ja välja
õpetada, kuna pinged kontrolljoonel Poolaga jätkusid. Alles nüüd alustas Leedu ka ulatuslikumat
mobilisatsiooni ja kasvatas oma sõjaväe 9 jalaväerügemendini. Tervikuna oli Leedu sõjavägi (võrreldes Läti
ja Eestiga) 1919. aasta lõpus endiselt väikesevõitu – 28 000 meest: 795 ohvitseri, 319 instruktorit ja 26 825
sõdurit.

Kolmas periood – Poola vastu

Mais 1920 alustas Leedu delegatsioon Moskvas läbirääkimisi Nõukogude Venemaaga ja 12. juulil jõuti
rahulepingu sõlmimiseni. Leedu valitsus kauples endale lisaks 3 miljonile kuldrublale ja Vilniuse linnale
välja lahmaka territooriumi, riigi idapiir kulges ligikaudu sada kilomeetrit kaugemal kui praegu. Seda nn
Suur-Leedu piiri tunnistas Leedu valitsus jonnakalt kuni 1938. aastani. Probleem oli aga selles, et kogu
kõnealune maa-ala oli Poola vägede käes, kes seda mingil juhul Leedule anda ei kavatsenud.

Kuidas Leedu jäi kahtlasesse tsooni

Edasised Leedu Vabadussõja sündmused on seotud 1920. aasta suvel elavnenud Nõukogude Venemaa ja
Poola vahelise sõjaga.

4. juulil 1920 alustas punaste Läänerinde juhataja Mihhail Tuhhatševski edukat pealetungi Valgevenes.
Poola väed taganesid Varssavi poole ja nüüd asusid end liigutama ka leedulased, kes soovisid kasutada
juhust ja hõivata vaidlusalused alad. 12.–25. augustini sundisid poolakad Varssavi lahinguga venelased
taganema ja lõid vastupealetungi käigus Tuhhatševskit veel kord 15.–25. septembril Neemeni (Nemunase)
lahingus. Nende suurte heitluste serval lõid kaasa ka leedulased, paraku punaste poolel. Kõigepealt kasutasid
leedulased juhust ja alustasid uuesti sõjategevust poolakate vastu Vilniuse rindel ja Suwałkis.

Poola seisukohalt oli Leedu nüüd surmavaenlase bolševistliku Venemaa liitlane. Leedu seevastu väitis, et
temal ei ole bolševikega midagi pistmist, nemad on Poola-Venemaa sõjas erapooletud, aga peavad oma
„erasõda” (umbes nagu Soome ja Saksamaa NSV Liidu vastu Teises maailmasõjas). Paraku oli Moskvas
rahulepinguga antud Leedule tunduvalt suurem territoorium, kui tal hetkel oli (ka Valgevene alad Grodno,
Lida ja Vileika piirkonnas). Oma eduperioodil jõudsid enamlased anda Leedule üle ka Vilniuse, paraku nad
oma garnisoni sealt välja ei tõmmanud ja jätkasid ka õõnestustööd Leedus. Nii paistis üldiselt ka teistele
riikidele Poola kõrval, et Leedu ja Venemaa tegutsevad siiski liitlastena. See asjaolu asetas väikese Leedu
vabariigi teatud mõttes rahvusvahelisse isolatsiooni või vähemalt kahtlasesse tsooni.

Vabadussõja olulisima osa

Kõnealune sõjategevus moodustas Leedu vabadussõja olulisima osa, kus kanti 80 protsenti kõigist
inimkaotustest.

Kokkupõrked algasid siiski Vilniuse piirkonnas ja juba 7. juulil, kui leedulased ründasid riigi kirdepiiril
Dūkštases Poola väeosa ja sundisid selle alistuma. 13.–14. juulil toimus teine kokkupõrge Trakai piirkonnas,
kus leedulased vallutasid Nowe Troki ja Landwarowo raudteejaama.
7
Edasi asusid leedulased (nn Marijampolė grupp major Valeviciuse juhtimisel) pealetungile ka Suwałkis,
surudes koos ida poolt kaarega ümber Leedu piiri edasitungivate Tuhhatševski Läänerinde osadega
lüüasaamisest nõrgad Poola väed tagasi. 22. juulil vallutasid venelased Grodno ja suundusid edasi Varssavi
poole.

Leedulased vallutasid tühiste kaotustega 19. juulil Sejny ja 30. juulil Suwałki, venelased hõivasid 29. juulil
lõuna pool asuva Augustówi. Poolakad taganesid Łomża suunas, kuid venelased piirasid osa neist sisse ja
poolakad olid sunnitud vangilangemise vältimiseks põgenema üle piiri Ida-Preisimaale, kus sakslased nad
interneerisid.

Paraku ei õnnestunud leedulastel hõivatud aladel end kaua peremehena tunda. Pärast Varssavi lahingut tulid
võidukad poolakad tagasi. Pärast lüüasaanud punaarmeelaste korratut taganemist võttis Leedu sõjavägi 26.
augustil enda valdusse ka Augustówi ning teavitas Poolat, et see hoidku Grabowo-Augustów-Sztabini joont,
mida Leedu kavandas kahe riigi vaheliseks märgistusjooneks.

Poolakad sellest nõudmisest mõistagi ei hoolinud. Esialgu keskendusid nad siiski põhivaenlase Venemaa
vastu ja lootsid Leedut taganema sundida diplomaatiliste manöövrite abil, mis paraku ei õnnestunud. Poola
sõjaväeline esindus Kaunases ja Poola diplomaadid Versailles’i rahukonverentsil ei suutnud Leedut veenda.

Augusti lõpul jõudsid edasitungivad Poola väed Suwałki piirkonna lähistele ja 27. augustil andis Poola 2.
armee juhataja kindral Rydz-Šmigły käsu suruda Leedu väed jõuga endise kontrolljoone taha. Seejuures ei
arvanud ta, et leedulastest suurt tüli on. Aga juhuks, kui nad vastupanu osutavad, käskis tulevane Poola riigi
juht Leedu väed sisse piirata, relvitustada ja siis kodudesse laiali saata! Siin väljendub jälle poolakate
üleolev suhtumine Leedusse kui ulakasse koolipoissi, keda on vaja korrale kutsuda.

Poolakad vallutasid augusti lõpul Augustówi, vangistades linna julgestanud Leedu 10. rügemendi ühe
kompanii. Leedu väed taganesid vastupanuta põhja poole, kuid sellega võitlused paraku veel ei lõppenud.

Suwałki Vilniuse eest

Leedu valitsusel tuli üsna avantüristlik idee kasutada Suwałkit vahetuskaubana Vilniuse vastu. Nimelt
pressisid Poola diplomaadid Lääneriikide toetusel Pariisis ja Kaunases peale, et ajutine nn Fochi liin
(Prantsuse kindrali Ferdinand Fochi järgi) saaks uueks riigipiiriks. Kuna nõnda jäänuks ka Vilnius Poola
kätte, otsustaski Leedu relvajõu abil oma püüdlusi toetada.

Leedu sõjaväes nimetati kavandatud sõjalist üritust Augustava operatsiooniks ja selle teostamiseks koondati
pealetungiks Leedu 2. diviis kokku 7000 mehega, lisaks 120-meheline ratsaväeeskadron, 100 kuulipildujat
ja 12 suurtükki. Järgnes rida lahinguid, mis lõppesid peale leedulaste kohatisi edusamme nende
väljatõrjumisega Suwałkist 15. septembriks.

Suures Neemeni pealetungioperatsioonis 15.–25. septembrini andis Poola sõjavägi uue raske löögi
Tuhhatševski juhitud Läänerinde vägedele ja sundis venelased taganema Valgevenes kuni Minskini.
Taganemise käigus lahkusid Punaarmee üksused lõpuks ka Vilniusest.

Poolakate kavalus

Antandi komisjonil õnnestus lõpuks Poola-Leedu sõjategevus lõpetada ja Suwałkis nad läbirääkimiste laua
taha tuua. 7. oktoobril sõlmiti kokkulepe, mille kohaselt Leedu jäi ilma Suwałki piirkonnast, kuid sai endale
8
Vilniuse. 21. septembril olid Riias alanud Poola-Vene rahuläbirääkimised ja 12. oktoobril sõlmiti seal
vaherahukokkulepe, mis hakkas kehtima 20. oktoobril 1920.

Kuid Poola ei leppinud olukorraga ja kasutas kavalust. Vältimaks süüdistust lepingurikkumises, instseneeriti
ülemjuhataja Józef Piłsudski algatusel mäss ühes kohaliku päritoluga diviisis, mida juhtis kindral Lucjan
Żeligowski. 9. oktoobril algas Suwałki lepingust nördinud mässajate pealetung Vilniusele. Lisaks oma
diviisile allusid Żeligowskile veel 211. ja 212. ulaanipolk ja nn Vabatahtlik diviis.

Pealetung tuli Leedu vägedele (umbes 19 000 meest, neist osa Suwałki rindel) täiesti ootamatult ja nad ei
suutnud korraldada Vilniuse kaitseks isegi nii nõrka vastupanu nagu lätlased aasta varem Riia kaitseks
Bermondti vastu. Tõsi, relvarahujoon paiknes Vilniusest kõigest paarikümne kilomeetri kaugusel. Leedu
üksused taganesid kiiruga Vilniusest ja võtsid positsioonid sisse umbes poolel maal Vilniuse ja Kaunase
vahel (kahe linna vahekaugus on kõigest 100 km).

Viimane operatsioon

Edasi Żeligowski pealetung seiskus ning jälle üritasid lääne diplomaadid poolakaid ja leedulasi lepitada.
Nood aga püüdlesid endiselt oma eesmärkide poole ka relvajõuga. Leedu Vabadussõda lõppes 17.–21.
Novembrini kestnud suuremat sorti sõjalise operatsiooniga, mida leedulased nimetavad Giedraičių-Širvintų
lahinguks.

Mõlemad pooled panid välja 10 000 meest, seega suuruselt oli see operatsioon võrreldav meie Vabadussõja
Võnnu lahinguga. Poola jõud koosnesid kahest suurtükiväega tugevdatud jalaväebrigaadist ja ühest
ratsaväebrigaadist. Leedulastel oli neli jalaväerügementi (numbritega 2., 4., 7. ja 9.). Leedu vägedel õnnestus
poolakate edasiliikumine Kaunase suunas seisma panna ja 29. novembril 1920 ajal sõlmiti vaherahu.

Sõda lõppes rahvusvahelise komisjoni rahuvahendusega. Leedu pääses küll raskest olukorrast, kuid teisest
küljest lootis diplomaatilisel teel ikkagi Vilniuse tagasi saada. Leedu valitsus ja rahvas ei suutnud endale aru
anda, et tugeva rahvusliku taassünni eufoorias olev Poola ei saa anda ära Wilnot, marssal Piłsudski
elukäiguga tihedalt seotud linna, kus pealegi poolakad moodustasid enamuse ja leedulased vähemuse.

Riukaliste manöövritega saavutaski Poola Vilniuse piirkonna Leedust eraldamise ja pärast mõningast
komöödiat „iseseisva” Kesk-Leedu riigiga liitis selle 1922. aastal rahvahääletusele tuginedes endaga,
põhjustades pika vaenuaja Poola ja Leedu vahel. Leedu keeldus toimunut tunnustamast ega sõlminud
Poolaga diplomaatilisi suhteid. Naaberriikide suhtlus jätkus pingelisena.

Vabadussõja neljas periood – Klaipėda ülestõus

Leedu Vabadussõja sümboolseks lõpuks peetakse Klaipėda (Memeli) piirkonna liitmist Leeduga. Tolle
segarahvastikuga ala olid võitjariigid 1920. aastal Saksamaast eraldanud ja selle staatus sarnanes Danzigi
vabalinna omaga.

Jaanuaris 1923 õnnestus leedulastel Klaipėda piirkond nutika plaaniga vallutada ja annekteerida ning saada
riigile väljapääs merele. Sel eesmärgil moodustati Leedu kaitseliitlastest ja sõjaväelastest
mitmesajameheline löögirühm, mis koostöös piirkonna leedulastest aktivistidega Klaipėdasse tungis.
Toimuvat esitleti muule maailmale kui kohalike leedulaste ülestõusu. Seejuures sai surma 12 leedu
sõjameest, 2 kohalikku elanikku ja 2 Prantsuse sõdurit linna garnisonist.

9
Mõningale rahvusvahelisele hukkamõistule vaatamata leppis rahvusvaheline üldsus Klaipėda piirkonna
üleminekuga Leedu koosseisu tingimusel, et kohalikele sakslastele tagatakse autonoomia.

LOE VEEL

• Beloje dviženie. Graždanskaja voina. Entsiklopedija. Moskva, 2002.

• Encyclopedia Lituanica. Boston, 1970.
• Goltz, Rüdiger von der. Minu missioon Soomes ja Baltikumis. Tallinn, 2006.
• Kol. Guzas. Leedu armee loomine ja tema võitlus oma riigi iseseisvuse eest. Sõdur 1933, nr 29/30.
Lk 853–855.
• Gritskevitš, Anatoli. Zapadnõi front RSFSR 1918–1920. Borba meždu Rossijei i Polšei za
Belorussiju. Minsk, 2008.
• Istorija Latõšskih strelkov. Riga, 1972.
• Litva. Kratkaja entsiklopedija. Vilnius, 1989.
• Walter, Hannes. Sõdadest lähemal ja kaugemal. 2012.

HANNO OJALO on sündinud 1. juulil 1961 Tallinnas. Õppinud Tallinna 21. Keskkoolis ja Tallinna
Tehnikaülikooli majandusteaduskonnas. Kirjutanud üksi ja koos kaasautoritega üle kümne sõjaajaloolise
raamatu. Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi liige.

Huvi sõjaajaloo vastu tekkis juba koolipõlves ajalooraamatuid lugedes. Läti ja Leedu ajaloo vastu tunnen
huvi just seetõttu, et reeglina pakuvad meie lõunanaabrite tegevused eestlastele vähe huvi. Küll aga on
kasulik näha just nende sarnasusi ja erinevusi võrreldes meie ajalooga. Läti ajaloost ilmus tal 2012. aastal
raamat „Kui eestlased Riiat vallutasid. Läti ja Eesti sõjakeerises 1915–1920”.

Käesoleva artikli aluseks on 2011. aasta mais Eesti Ajaloomuuseumis sõjaajalookonverentsil peetud
ettekanne.

10