Otsides Morrisoni ja leides Morisoni

Ametlik nimekiri kõikidest Eesti Vabariigi teenetemärgi pälvinud inimestest sisaldab kummalist sissekannet, mis ütleb: Morrison, Pariisi rahukongressi aruandja Eesti küsimusis. See lühike sissekanne on seda kummalisem, et sama Morrisoni on tunnustatud ühe Eesti Vabariigi kõrgeima teenetemärgi – Vabadusristiga.

Ta oli üks kaheksast USA diplomaadist, kes pälvisid Eesti Vabariigi teenetemärgi oma tegevuse eest Vabadussõja ajal (1918–1920) või siis uue Eesti riigi arengule kaasaaitamise eest. Vabadusristi teenetemärgi sõjaliste teenete eest said lisaks veel 35 USA armee ohvitseri.

Soovides teada saada, kes on see salapärane Morrison, asusime tema eesnime ning elulooandmete otsingule.

Selgus, et nii nagu oli Eesti mänginud olulist rolli silmapaistvate ameeriklaste George F. Kennani, Charles E. Bohleni, Loy W. Hendersoni ja Virginia Halli karjääris, ei olnud see «Pariisi rahukongressi aruandja Eesti küsimusis» mingi juhuslik Morrison.

Tegelikult ei olnudki ta Morrison, vaid hoopis Morison, ja tema eesnimed olid Samuel Eliot. See Samuel Eliot Morison oli esimene Eesti iseseisvuse toetaja USA valitsuses, kes alates 1919. aasta veebruarist noorele Eesti Vabariigile edukalt toidu ja muud abi taotles.

Samuel Eliot Morison sündis Bostonis Massachusettsis

9. juulil 1887. Ta kasvas Uus-Inglismaal ning õppis Harvardi ülikoolis, mille ta bakalaureusekraadiga 1908. lõpetas.

Enne 1912. aastal Harvardis doktorikraadi saamist õppis Morison ühe aasta Prantsusmaal Pariisis École Libre des Sciences Politique`is. Magistriõppe ajal, 1910. aastal abiellus ta Bostonist pärit Elizabeth (Bessie) S. Greene’iga. Paar aastat õpetas Morison Berkeley California ülikoolis ajalugu ning 1915. aastal naasis ajalooõppejõuna Harvardi.

Pärast seda, kui Ameerika Ühendriigid 1917. aasta aprillis Esimesse maailmasõtta astusid, läks Morison reamehena USA armeesse. Veel enne armeesse astumist oli Morison andnud oma panuse USA sõjategevusse, kirjutades aruandeid The Inquiry grupile (president Woodrow Wilsoni nõuniku moodustatud grupp tuntud teadlastest).

Kolonel Edward House’i kokkukutsutud grupi eesmärk oli uurida teemasid, mida tuleks Euroopas peetava sõja edukal lõppemisel arutada ja mille suhtes otsuseid langetada. Morisoni silmapaistvad aruanded The Inquiryle olukorrast Soomes ja Albaanias teenisidki talle lõpuks välja koha USA Pariisi rahukonverentsi delegatsioonis.

Vaherahu allkirjastamise järel 11. novembril 1918. aastal vabastati Morison USA armeest ning ta naasis koju, et koguda materjali läheneva rahukonverentsi jaoks.

Samal kuul esitas Morison ametliku päringu, kas USA rahukonverentsi esindus, mis valmistus Pariisi sõitma, vajas tema teeneid.

Äsja moodustatud Ameerika rahuläbirääkimiste komisjon teatas talle, et kahjuks on kogu vajaminev personal neil juba välja valitud. Seejärel hakkas Morison tegema ettevalmistusi Harvardisse õppejõutööle naasmiseks.

1919. aasta kevadsemester oli just alanud, kui Morisonile helistas abikaasa Bessie ja teatas, et mees oli nimetatud Ameerika rahuläbirääkimiste komisjoni liikmeks. Kiirelt valmis plaan võtta Harvardist uuesti puhkust ning leida professoreid, kes oleksid nõus tema kaht ajalookursust edasi õpetama.

Morisonil oli vaja saada ametlik vabastus USA armeest, USA pass ja Prantsuse viisa, ning seda kõike vaid mõne päeva jooksul.

Morison kirjutas oma päevikus: «Armee peakorteris peeti seda suureks naljaks, et ühel Harvardi professoril ei õnnestu piisavalt kiiresti vabaneda armeest, selleks et rahu sõlmimisele kaasa aidata, kuid mulle tundus olukord üsna lootusetu.»

Õnneks suutis Morison vajalikud paberid üsna lihtsalt korda ajada ning ta saabus Prantsusmaale 7. veebruaril 1919, umbes kolm nädalat pärast Pariisi rahukonverentsi ametlikku algust.

Pariisis suunati Samuel Eliot Morison Ameerika rahuläbirääkimiskomisjoni Vene divisjoni. Tema ülesanne oli saada asjatundjaks kõikides Soome ja Balti regiooni puudutavates teemades.

Lisaks USA armee kapteni August A. Krantzi ning USA mereväe kaptenleitnandi John A. Gade’i saadetud materjalidega töötamisele tehti Morisonile ülesandeks komisjonile aruannete ning soovituste kirjutamine Soome, Eesti, Läti ning Leedu tuleviku kohta. Lisaks pidi ta hoidma pidevat kontakti kõigi nelja riigi delegatsioonidega, kes samuti osalesid Pariisi rahukõnelustel.

Paari esimese Pariisis veedetud nädala jooksul kohtus Morison Eesti (Esthonia – selleaegne kirjapilt) esindajate Ants Piibu, Jaan Poska ja Kaarel Robert Pustaga, kellele ta oli nõuandjaks Eesti iseseisvuse arendamisel.

Oma päevikus kirjeldas Morison Piipu kui tõmmut, kergesti erutuvat väikest meest. Piip oli hiljem Eesti riigivanem, peaminister, kaitseminister ning viiel korral välisminister, lisaks esimene Eesti suursaadik Ühendkuningriigis, hiljem ka Ameerika Ühendriikides.

Poska, keda Morison pidas segaduses olevaks ülikooliprofessoriks, oli Eesti delegatsiooni juht ning temast sai hiljem esimene Eesti välisminister.

Pusta oli see, kellest kujunes Morisoni lemmik. Morison räägib Pustast kui oma parimast sõbrast Pariisi välisdelegaatide seas. Pusta, noor idealist, innukas tegema õiget asja, sai esimeseks Eesti suursaadikuks Prantsusmaal pärast seda, kui viimane oli Eestit ametlikult tunnustanud.

Hiljem sai Pustast Eesti välisminister: esimest korda 1920 ja siis uuesti aastatel 1924-1925, mil tema sõpra Morisoni autasustati Vabadusristiga.

Alates esimesest Eesti delegatsiooniga kohtumisest oli Morison liigutatud nende veenvast Eesti kaitsmisest.

Oma iganädalases aruandes rahuläbirääkimiskomisjonile tegi Morison ettepaneku, et Eestile saadetaks humanitaarabi, ning tegi lobitööd Eesti iseseisvuse kaitseks. Morison kirjutas Eesti tunnustamisest ning Eestile toiduabi eraldamisest aruande Herbert Hooverile, kes sel ajal töötas Ameerika abistamisadministratsiooni (American Relief Administration) direktorina.

Saanud teada, et Eesti on lisatud Hooveri abisaajate nimekirja, pidas Morison seda oma esimeseks diplomaatiliseks võiduks. Kuid Morisoni valmisolek Eestit aidata ei piirdunud sellega.

Ühes hilisemas sissekandes oma päevikusse kirjutas ta: «Pusta tuli sisse, nähes välja näljane nagu tavaliselt, ning ma hakkasin tegutsema, et lükata asjad liikuma Norrast soolakala Esthoniasse saamiseks.»

Morison alustas tööd komisjonis täis lootust, uskudes, et president Wilsonil on Pariisi rahukonverents peos. Kuid peagi sai ta aru, et igal Pariisi rahukonverentsil osaleval riigil – eriti nendel, mis moodustasid Viie Nõukogu (Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia ja Jaapan) – olid omad erinevad huvid ning eesmärgid.

Üks keeruline teema, millega Viie Nõukogu pidi tegelema ning mille käsitlemise asjas kuidagi kokkuleppele ei jõutud, oli olukord Venemaal, eriti kestev kodusõda punaste ja valgete vahel. Vladimir Lenini ja tema bolševike juhitud Vene revolutsioon tähendas seda, et keegi ei teadnud täpselt, kelle käes on Venemaal võim. Konverentsil ei osalenud paraku ka ühtegi ametlikku Venemaa esindajat, kellega diplomaadid oleksid saanud nõu pidada.

Kuigi Morison ei näinud kunagi midagi positiivset uues Nõukogude riigi süsteemis, uskus ta, et bolševikud saavutavad lõpuks kontrolli Venemaa üle. Seepärast arvas Morison, et kõige parem oleks nendega läbirääkimisi pidada ning selle käigus ka kolme Balti riigi vabastamist taotleda.

Kuna Pariisi rahukonverentsi delegaadid ei suutnud Venemaa teema käsitlemisel kokkuleppele jõuda, pandi Eesti, Läti ja Leedu saatus ootele.

Morison kurtis oma päevikus: «Ma ei suutnud kunagi veenda konverentsi või meie valitsust tegema midagi piiririikide heaks, sest kõik lootsid, et ühel päeval ärgates on Venemaa taas «demokraatlik» ning pöördub meie poole, et aitaksime teda osadeks jagada.»

Konverentsi edenedes pettus Morison, samasugune idealist nagu tema Eesti sõber Pusta, üha enam kogu protsessis. Tema iganädalased aruanded Balti iseseisvuse eest kostmisel näisid jõudvat eikuhugi.

Mitu korda kaalus Morison tagasiastumist, eriti pärast seda, kui ta nägi Versaille’ lepingu teksti mustandit, mis näis olevat vastuolus president Wilsoni põhimõtetega ning tema enda wilsonliku idealismiga. Sellest hoolimata otsustas Morison jääda ning ta määrati ametisse USA esindajana esimesse Balti komisjoni.

Koos nelja elukogenud diplomaadiga jätkas Morison Eesti iseseisvuse eest võitlemist. Ta viis Eesti asja isegi USA valitsusse, kirjutades president Wilsonile Balti regiooni kohta memorandumi ning esitades eraldi palve Eesti asjus USA riigisekretärile Robert Lansingile.

Selle tulemusena otsis Lansing Briti välisministri Arthur Balfour’iga kompromissi, et laiendada humanitaarabi kõikidele mittebolševike aladele, kaasa arvatud Balti riikidele – järjekordne Morisoni diplomaatiline võit.

Kuigi Morisonil õnnestus saada Eestile toidu- ja humanitaarabi, jäi lahendamata põhiküsimus, Eesti iseseisvuse tunnustamine liitlaste poolt.

Lõpuks otsustas Morison Ameerika komisjonist tagasi astuda, sest see võttis omaks poliitika, mis oli fundamentaalselt vastuolus tema arusaamaga sellest, mis on otstarbekas kogu Venemaa suhtes ja mis on otstarbekas Balti riikide suhtes, kellega tegelemine oli talle ülesandeks tehtud.

Oma tagasiastumise avalduses 15. juunil 1919 teatas Morison: «Nendes oludes ei saa ma ausalt ja väärikalt jääda seotuks Ameerika rahuläbirääkimiste komisjoniga…» Kaks päeva hiljem rahuldati Morisoni avaldus ning tema töö komisjonis lõppes.

Pärast naasmist Ameerika Ühendriikidesse sai Morison mitmeid tema tööd tunnustavaid kirju Eestist, Lätist, Leedust ja Soomest. Ta jätkas lobitööd Balti iseseisvuse eest, kirjutas oma ürituse avalikustamiseks kirju ning artikleid.

Ühe kirja, mis avaldati New York Timesis 2. detsembril 1919, lõpetas Morison sõnadega, et ametlik USA toetus Balti iseseisvusele oleks tohutu stiimul Balti rahvastele nende bolševike ning Saksa imperialismi vastase võitluse viimases faasis ning tugevdaks nende moraali enne rasket ülesehitustööd, mis neil ees seisab.

Vaadates kaugemale lahendamata päevapoliitika küsimustest, teavitas Morison avalikkust Balti riikide humanitaarkatastroofist.

Ta esitas palve, et tehtaks annetusi Soome ja Balti riikide lastele, argumenteerides, et nende visa talupojademokraatia võimaldab kindlaimat barjääri Venemaa ja Preisimaa vahel. Tema abiga kogutud annetused anti üle Ameerika abi administratsiooni Euroopa laste fondile, kes jagas abi Eestile, Lätile, Leedule ning Soomele.

Morison naasis Harvardisse Ameerika ajalugu õpetama, aeg-ajalt esines ta Venemaa ja Balti teemal. Pariisi rahukonverentsil veedetud aja jooksul koges Morison südamelähedasel Balti iseseisvuse teemal tundeid, mida ta kirjeldas kui eredaimat lootust ning kõige mustemat lootusetust.

Kaua pärast seda, kui need head ja halvad ajad olid möödas, meenutas Morison härdalt Pariisi rahukonverentsil osalenud Eesti delegatsiooni, kuhu kuulusid leebe Pusta, uuriv Poska ja jutukas Piip.

Tänu nende kõneosavale argumentatsioonile Eesti kaitseks oli Morison esimene ameeriklane, kes uskus iseseisva Eesti ideesse, kuigi tema jalg ei puudutanud kunagi Eesti pinda. Morison oli oma ajast eest. Kolm aastat hiljem, 28. juulil 1922. aastal tunnustas USA valitsus ametlikult Eesti iseseisvust.

Kuigi Morison mõjutas oluliselt uue Eesti Vabariigi kujunemist Esimese maailmasõja lõpus, jättis ta püsiva jälje Ameerika Ühendriikidele alles Teise maailmasõja ajal.

Enne kui Morisonist sai Harvardi ülikooli professor, õpetas ta aastatel 1922–1925 ameerika ajalugu Oxfordis. 1941. aastal sai temast Harvardi ülikooli Ameerika ajaloo professor.

Detsembris 1941. aastal, mõni kuu pärast Ameerika Ühendriikide astumist Teise maailmasõtta, nimetas president Franklin Delano Roosevelt Morisoni USA mereväe ametlikuks ajaloolaseks.

Oma uues rollis kirjutas äsja volitused saanud USA mereväe reservi kaptenleitnant olulise 15-köitelise teose «USA mereväe operatsioonide ajalugu Teises maailmasõjas», mille populaarne ja kättesaadav lühiversioon on 1963. aastal valminud «Kahe sõja ookean».

Kirglik oma kutsumuses, kirjutas Morison kord: «Oma püüdlustes esitada fakte ning kiiduväärt rääkida mures vaid tõtt on Ameerika ajaloolased hooletusse jätnud oma töö kirjandusliku aspekti. Nad on unustanud, et on olemas ajaloo kirjutamise kunst.”

Paljutähendusliku töö eest Ameerika mereväe ajaloo dokumenteerimisel edutati Morison lõpuks USA mereväe reservi kontradmiraliks. Pikaajalise ja silmapaistva kirjaniku ning ajaloolase karjääri jooksul autasustati Morisoni ka presidendi Vabaduse medaliga (USA presidendi antav kõrgeim tsiviilautasu), kahe Pulitzeri auhinnaga (tema Christopher Columbuse ja John Paul Jonesi biograafia eest) ning lisaks veel mitme aunimetusega.

Harvardist läks Morison pensionile 1955. aastal, kuid järgnenud 20 aasta jooksul jätkas ta uurimistööd ning kirjutamist. 15. mail 1976 tabas Morisoni insult, ta suri 88 aasta vanuselt.

Kuid isegi pärast surma jätkas Morison tunnustuse kogumist. 1980. aastal nimetas USA merevägi tema järgi fregati. FFG-13 USS Samuel Eliot Morison sõitis merd 2002. aastani, mil see erru saadeti.

Morisoni kodulinn Boston pühendas 1982. aastal oma kuulsale pojale ausamba Commonwealth Avenue promenaadil, Exeteri ja Fairfieldi tänava vahel. Järgmisel korral Bostonit külastades võib tekkida tahtmine sealt läbi astuda ja tere öelda.

Lauluke ja menuraamat

Morisoni lauluke

Morisoni päevaraamat Pariisi rahukonverentsilt sisaldab laulukest Eesti delegaadi Ants Piibu kohta, mida lauldi suure naudinguga kõikidel sovettide – nii kutsusid ennast irooniliselt tema ja teised ameeriklastest Venemaa sektsiooni liikmed – kokkusaamistel.

Good morning, Mr. Piip-Piip-Piip

Of the République Estonienne.

Good morning, Mr. Piip-Piip-Piip

Of the voluble and ready pen.

Ashes to ashes, and dust to dust,

If the Balts don’t get you the Bolsheviks must;

Good morning, Mr. Piip-Piip-Piip

of the République Estoni—

République Estoni—

République Estonienne —

Morison bestselleris

Üks ootamatu tulemus Morisoni osalemisest Pariisi rahukonverentsil on märge Upton Sinclairi bestselleris “The Jungle”. Sinclair võttis Morisoniga ühendust 1939. aasta lõpus, soovides oma romaani jaoks teada saada üksikasju Morisoni tagasiastumise kohta Pariisi rahukonverentsilt. Loo peategelane, Lanny Budd, pidi osalema Pariisi rahukonverentsil tõlgina professori juures, kes oli sunnitud pärast Versaille’ rahulepingu välja kuulutamist ametist tagasi astuma. Morison andis Sinclairile vastutulelikult väljavõtteid oma päevikust ning pakkus ka isiklikke meenutusi. Sinclair võttis Morisoni nördimuse konverentsi tulemuste kohta kokku selliselt: «Samuel Morison Venemaa sektsioonist oli raevunud, sest liitlased üritasid kasutada tema lemmikuid, Balti riike, hüppelauana Vene valgete interventsioonile.»