Jaan Tätte rajab sildu

Ei, sellist hirmu küll pole, see sai jõuga tehtud, täiesti teistsugune näidend kirjutatud, et keegi ei hakkaks “Ristumisega” paralleele otsima. See slepp ei sega, kuid kuna praegu on töös pingeline aeg, ütleme, et laps on veel sündimata ega tea, kas tuleb poiss või tüdruk ja kas ta on ikka terve ja palju ta kaalub, siis selles suhtes on küll natuke hirm sees.

Teest rääkisid juba vanad ida teadlased kui kulgemisest, liikumisest, kuid sild on ühendus kahe tee vahel. Kui võtame, et inimese elu on tee, siis sild kahe inimese vahel, ma leian, on armastus. Ise nagu ei tahaks mingeid paralleele tõmmata, kuid kui mõtlema hakata, eks iga kirjanik kirjutab ju elu aeg ühte raamatut ja iga kunstnik joonistab ühte pilti. Aga noh, “Silla” puhul otsisin ma ikka uusi võimalusi ja kui “Ristumise” puhul oli see selline selgem detektiivlugu, siis “Sild” on märksa hullumeelsem. Lugu on küll peidus olemas, kuid inimene peab selle endas ise üles leidma.

Alguses kartsin küll väga. See tuli üldse väga raskelt, sest kui proovid algasid, polnud näidend veel päris valmis, sest teatril oli lihtsalt niivõrd kiire. Siis oligi nii, et näitlejad said proovis kogu aeg materjali juurde, näidend ja lavastus valmisid ühel ajal. Ma olin siis asjas nii sees, et arvasin, et keegi teine peale minu ei saa näha kõike, mis seal näidendis on. Ootamatult vaatasin ma aga, et ei, Jaanus leiab sealt veel rohkem kui mina. Selles mõttes olen ma väga õnnelik, et Jaanus selle ette võttis. Proovis lubasin vaikselt, et ei lavasta enam kunagi ühtegi enda tükki. See oleks nagu raiskamine. No ma ei tea, võib-olla kuu aja pärast mõtlen ma jälle teisiti. Tegelikult on nii, et kui näitleja kirjutab, siis ta juba kirjutamise ajal lavastab selle tüki ja mängib läbi kõik rollid. Näeb terviklikku pilti. Lavastaja aga võtab tüki ja paneb sellele, mis autor sinna on pannud, veel midagi juurde. Eks Jaanus ikka küsib minu käest nõu ka, mitte palju, kuid ega ma suud lukus ei pea hoidma.

Sellele ma ei oskakski vastata, seal on nii palju asju, millest see näidend räägib. Mina olen selle nii kirjutanud, et tunnetuspiir oleks võimalikult lai. Eesmärk oli, et iga inimene, kes saalis istub, olgu siis mees või naine, näeks näidendis ennast, et ta saaks tegelastega samastuda ja mõelda, et mina tegin nii või tegin paremini.

See ei ole päris tõsi, ma lugesin ise ka seda. Alustasin siiski mitte Liinale mõeldes, sest mul oli pool esimest vaatust valmis juba siis, kui ma Liinat veel ei tundnudki. Ma olen seda näidendit juba neli aastat peas kandnud ja alustasin kirjutamist kohe pärast “Ristumise” valmimist, kuid siis läks teatris väga kiireks ja asi jäi paariks aastaks seisma. Aga seda ma võin küll öelda, et kui Liina tuli meie majja, siis ma vaatasin teda, sain nagu temalt inspiratsiooni ja mõtlesin, et see ongi minu tüdruk.

Jah, mingist udukogust ikka ei saa kirjutada. Minu näidendi naine peab olema selline, et iga naine tunneks temas ennast ära ja Liina on just selline, et sa vaatad teda ja näed, et ahaa, temas on veel midagi peidus.

See, mis mind huvitab, on ikka kirjutamine ja kõige vähem meeldib mulle näidelda. Et ma “Sillas” mängin, oli ka selline sundseis - teatril polnud vaba inimest ja ma lolli peaga andsin nõusoleku. See tähendab, et ma ei näe seda tükki mitte iialgi. See on väga kurb.

Väga halb. Mina olen oma töö nagu juba teinud ja seal mängimine on kuidagi pealekauba.

Jah, juba ootan kannatamatult, millal saaks kirjutama hakata. Kevadest saati kummitab, ja nii, kui saan aega, nii kohe tulebki.

1995 kirjutas Tätte kümne päevaga näidendi valmis ja see jäi kaheks aastaks Eesti Näitemänguagentuuri seisma.

1997 võitis “Ristumine peateega” Eesti Näitemänguagentuuri näidendivõistluse.

1998 veebruaris lavastas Andres Noormets näidendi Endlas.

1998 septembris lavastas autor etenduse Linnateatris.

1999 kevadel valmis Arko Oki filmiversioon ACUBA Filmis.

1999 sügisel lavastas Jaak Allik näidendi Vene

200

0 mängitakse “Ristumist peateega” kolmes Eesti teatris, peale selle tuleb see kohe välja ka kahes Läti ning kolmes Saksamaa teatris ning olemas on ka tõlge vene ja prantsuse keelde.