Kui Marko Matvere haaras Eestisse jõudes kohe kitarri ja teda võib iga nädal kuulda mõnel laval laulmas, siis Jaan Tätte veedab vaikselt aega kodusaarel Vilsandil.
Jaan Tätte tunnistab, et kodus olla on suurepärane tunne.
"Trimmerdan iga päev muru, käin paadiga sõitmas, puhkan niisama," loetleb ta oma tegemisi. Vilsandile läks Jaan ülejärgmisel päeval pärast kodumaale jõudmist – esimene sõit viis ta Tartusse vanema poja ülikoolilõpetamisele.
Aga miks on vaja nii hirmsasti trimmerdada, kas vahepeal saarevahi ametit pidanud abikaasa Margit lasi Vilsandi võssa kasvada? "Vastupidi!" vastab Tätte. "Naine hoidis saare nii korras, et ma tahaksin tema saarevahiametisse jättagi. Mina ei suudaks iialgi niisugust korda saavutada."
Kui Margit võtakski saarevahiameti lõplikult endale, hakkaks Tätte rohkem kunstnikuks – aina mõtleks ja kirjutaks.
Kaks aastat äraolekut on abielu jaoks piiripealne
Kui Tätte merel olles kojujõudmist ette kujutas, koostas ta peas nimekirja töödest, mida ta kindlasti ära teeb. "Plaanisin selle nimekirja kahe nädala peale, aga tegin kõik juba kahe päevaga ära," naerab ta.
Kodus mingeid kohanemisraskusi ei tekkinud. "Koju jõudes käis peas plõks!, ja vahepealset kahte aastat poleks nagu olnudki," kirjeldab Tätte. "Võib-olla mõte ei liigu veel nii kiiresti nagu varem, aeglasem rütm on sees."
Aga kuidas pikk eemalolek abielule mõjub? "Praegu on meil veel natuke kohanemise aeg," vastab Tätte. "Kaks aastat äraolekut on abielu seisukohalt selline piiripealne aeg. Üle selle on juba ohtlik."
Kuidas abikaasa üldse lubas nii pikaks ajaks merele minna? "Ta ei ole kunagi keelanud," tunnistab Tätte. "Margit on nii tark naine, et ta teab, et siis ma oleks see kaks aastat siin nurgas küüsi närinud."
Ülejäänud suve plaanib Tätte veeta mõnusalt, erilisi plaane polegi. Kuigi sõber Matvere on artistiellu juba täie hingega sisse elanud, ütleb Tätte, et Markol on lihtsalt teistsugune organism. "Mina kardan neid Kaali kontserte (mis augustis tulevad – E. O.) juba ette," sõnab ta.
Teist korda Tätte enam ümber maailma sõita ei tahaks – milleks, see on ju tehtud. Küll aga jäi reisilt meelde hulk toredaid paiku, mille võiks veel kord üle vaadata. "Kuhugi lõunamere saartele ma ilmselt minema ei hakka," vaeb ta realistlikult. "Aga ma avastasin, et Lõuna-Ameerika on väga huvitav kant. Näiteks Ecuadori võiks kunagi veel reisida."
Kliima vajab kohanemist, muidu on kõik endine
Neile, kes ümberilmareisist unistavad, ütleb Tätte: "Minge kindlasti! Tasub võtta need kaks aastat elust!"
Sama soovitab Nordea kapten, ärimees Toonart Rääsk: "Kes tahavad pika reisi ette võtta, tehku see kohe teoks! Asi on lihtsam, kui algul paistab, ja kindlasti pingutamist väärt!"
2. oktoobrist 2010 kuni 17. juunini 2012 kestnud ümberilmaretkele tagasi mõeldes tunnistab Rääsk, et tahaks minna uuesti seiklema Kariibidele ja Vanuatule. Sel suvel tal aga kaugemaid matku plaanis pole, vaid paar sõitu Eestis ja võib-olla ka Lätis-Leedus. "Mõned merereisid ikka ka," lubab kogenud merekaru.
Rääskil, muide, oli Eestisse tagasi jõudes kõige raskem kohaneda ilmaga. "Olime ju 18 kuud järjest tõelises palavuses, ja see oli mõnus, välja arvatud ehk Maldiivide lõpuosa, kus läks liiga kuumaks," räägib Rääsk. Muidu on tema sõnul Eestis kõik üllatavalt endine, nagu polekski ära käinud.
Pruuli: Kõige hullem on see, kui reisi ajal või järel lähevad katki peresuhted
Mis probleeme ja muresid toob kaasa pikk teelolek?
Tiit Pruuli, rännumees ja Lennukiga ümber maailma seilanu: "Tavaeluga kohanemise raskused on suurte ekspeditsioonide üsna loomulik osa. Psühholoogid ja psühhiaatrid tegelevad sellistest järskudest keskkonnamuutustest tingitud meeleolumuutustega alatihti. Olen reisiajakirja väljaandjana ja ränduritega suhtlejana neid probleeme sageli isegi näinud.
Tihti juhtub nii, et suur ja väljapaistev ekspeditsioon saab läbi ja siis tunned end ühel hetkel kodus tühise ja vähetähtsana. Sul ei ole enam erutavaid emotsioone enda jaoks ega põnevaid blogipostitusi ja ilusaid reisipilte, mida sõbrad ja fännid imetleksid. Ses mõttes on kindlasti lihtsam inimestel, kel on kodus kohe võtta asjad, millele end pühendada ja milles edukad ollakse.
Lennuki meeskonna lugugi näitas, et kohanemine igapäevaeluga ei pruugi olla lihtne. Kojujõudmise pidu ja sadamakõrtsid ei tahtnud mõne sõbra jaoks kuidagi lõppeda. Nimetaksin seda ekspeditsioonijärgseks palavikuks – paaniliselt püütakse taasleida oma kohta vanas-uues olukorras.
Kõige hullem, mis võib juhtuda, on see, et reisi ajal või järel lähevad katki peresuhted. Ükski pikk ja raske ekspeditsioon ei saa mu arvates hästi toimuda nii, et sul pole kindlat tagalat. Enamasti on selleks perekond. Mure, kas kodus on kõik hästi, kas mind ikka tagasi oodatakse, on tuksi keeranud palju reise. Mure koduste pärast saadab sind reisil niikuinii. Ja koju jõudes hakatakse sageli otsima sellele murele justkui õigustust – kas meil ikka on kõik hästi, kas kõik on endine, kas sa ikka ootasid mind. Ning teiselt poolt – äkki sul oli ilma minuta hea olla seal pikal reisil, kas sa ikka olid mulle truu. Kui need mured ja kahtlused närima jäävad, ongi lahkuminek varem või hiljem käes. Ses mõttes võib reisi negatiivne mõju avalduda ka palju aega pärast naasmist.
Minu Lennuki-ilmareisi järgsed kohanemisraskused olid eelkõige seotud lastega. Väikestest tütardest olid poolteise aastaga saanud teismelised neiud. Võttis aega, enne kui ma mõistsin, et nende maailm on ilma minu lähedalolekuta saanud hoopis teistsuguseks. Ja siis oli mul neetult kahju, et ma seda ilusat kasvamise aega lähedalt ei näinud ja sellest osa ei saanud.
Õnneks on viimase kümne aastaga muutunud palju lihtsamaks reisil olles kodustega suhtlemine – on olemas internet, skype, satelliittelefon – ja need aitavad ennetada kohanemisraskustega seotud probleeme."
Kommentaarid