Minu luhale mineku eesmärk oli kohata pulmi pidavaid põtru. Kohale jõudes selgus tõsiasi, et põtradest pole haisugi. Pettuma ma õnneks siiski ei pidanud.
Juba hetk enne lagedale väljale jõudmast, märkasin üht hirvlast. Eeldasin, et tegu põdraga, kuna soov neid näha oli suur. Lähemalt vaadates leidsin too olevat aga punahirv.
Natuke maad eemal nägin ka pilliroos kellegi sarvi – samuti hirv. Kui lõpuks väljale jõudsin, ootas mind ees veel kolmaski isahirv.
Sellega asi muidugi ei piirdunud. Igast ilmakaarest, ükskõik kuhu kõrvad suunasid, kostusid võimsad ja valjud möirged ja röögatused. Selle järgi sain aru, et kuskil on veel mitmeid isahirvesid.
Valisin, endale sihtpunktiks üle km kaugusel oleva suure hirveisanda, kuna kõige võimsamad isased sallivad konkurente kõige vähem ning neid on võimalik enda juurde meelitada.
Et pull ka minu vastu huvi tunneks, pidin talle vastu röökima ja mökutama. See õnnestus ning juba ta oligi minu poole teel.
Sain teda rahulikult pildistada, aga kui tajusin, et vahemaa tema ja minu vahel muutub kriitiliseks, tõusin ja taganesin. Jooksuhoos pulle ei tea kunagi ette. Parem karta kui kahetseda. Pull vaatas selle peale ringi, et otsida tugevamaid vastaseid.
Adrenaliinilaks oli muidugi tohutu. Niisamuti hirve sarved, mida enda peal siiski tunda ei soovinud.
Mitu hirve ma kokku nägin, täpselt ei oska öelda – lugemine läks sassi. Pakun, et kui lisada ka kaugustes kuuldud hääled, siis kokku umbes 15 hirve.
Õhtu aga lõppes ühe kauneima loojanguga sel aastal.
Mis loom see punahirv üldse on, loe SIIT.
Toplaanfoto 
Lisa kommentaar