Kaheksakümnendate alul oli kirjanduses mu jaoks pikalt sellist “vaikus enne tormi” seisundit. Tekkis küll päris mitmeid huvitavaid mullistusi, milledest mõned said kõigi (või no peaaegu kõigi) osaks ja mõned sirasid natuke ja vajusid siis laiali tagasi, aga takkajärgi vaadates oli paljuski ses mingi vaikus või ootus või sebimine ajatäiteks. Kaheksakümnendate lõpuaastad kuuluvad aga mu meelest oma loomu poolest otsapidi juba nagu järgmisse kümnendisse, see pulbitsus on äge ja kirev.

Doris Kareva on mu meelest hoopis omaette kõrgustes — imeline, eriline, särav. Kareva “Salateadvust” (1983) olen ma lugenud mitumitumitu korda, aga ikka jäävad need värsid mulle mõistatuseks, millekski müstiliseks ja ilusaks. Täis vihjeid, mida ma lugeda ei oska ja ometi nii kaunis sõnastuses. On miskit nii maist ja inimlikku ja miskit sealt, kust pärit unenäod… Ja sõltumatut ajast… Ja mul said sõnad otsa.

 

Vait, varjud on toas! Ära päri,
ära taha, et räägiksin loo.
Tinasõdurit-tantsijatari
enam tulest välja ei too.

Must koer magab
maailma tuhas.