Tõtlik hiiglane Jaapan tunnetab oma uut jõudu

«Jaapanis on tore elada, sest siin on hea kliima. Pole nii külm nagu Venemaal,» räägib Hiromi Tamemasa, 48-aastane pereisa Hiroshimast, kes järgmisena tunneb huvi Eesti kliima vastu. Kas seal on ka külm? Noh, talviti omajagu. Kas Eestis on ka rahulik elada, uurib Hiromi seejärel.

Jahmatusega taipan, et sellele küsimusele on ootamatult raske vastata.

Tamemasade perekond elab Hiroshima vaikses äärelinnas, mis on Eestist tulnu pilgu jaoks ülitihedasti maju täis pikitud. Kolmelapselist peret elatab Hiromi oma väikese tatami-mattide töökojaga maja alakorrusel.

Tatamid on riisiõlgedest ja kõrkjatest valmistatud punutud matid, millega traditsiooniliselt kaetakse toapõrandaid – ehkki tänapäeval mitte just kogu elamises, vaid näiteks ainult ühes toas.

Naised on kodus

Nädalas valmistab Hiromi sadakond tatamit. Ta pakub oma klientidele täisteenust. «Kui saan ehitusfirmalt tellimuse, lähen ehitatavasse majja kohale ja mõõdan ruumid ära. Siis teen vajaliku koguse matte ja paigaldan need,» selgitab ta oma tööpõhimõtteid.

Hiromi töötab oma mattide kallal kogu päeva, tulles vaid lõuna ajaks ülakorrusele sööma abikaasa Noriko valmistatud lõunat. Paljud jaapani naised on koduperenaised, hoolitsedes majapidamise ja laste eest – ning käsutades samal ajal ka abikaasa pangaarvet.

Pere ülalpidamine pole Jaapanis odav, eriti nii suure pere puhul nagu Tamemasad. Vanem poeg Nobuhiko (18) valmistub kooli lõpetama, 16-aastane tütar Mai käib kahes vahetuses koolis ja unistab lasteraamatute illustraatoriks saamisest ning kümneaastane pesamuna Naoya plaanib, nagu selles eas poisile kohane, saada jalgpalluriks või kooliõpetajaks.

Tamemasad kutsuvad mu lähedalasuvasse okonomiyaki-restorani õhtusöögile. See on erakordselt hubane söögikoht, koosnedes vaid ühest pisikesest otse linnatänavale avanevast ruumist, mille suuremas osas täidab hiigelsuure küpsetusrauaga pliit.

Selle pliidi ümber istuvad kliendid – meie hõivamegi enam-vähem kogu restorani – ning otse kundede silme all hakkab restorani pidav proua Toyoko Gobara küpsetama makaronidest, kapsast, sibulast, peekonist ja munast koosnevat maitsvat klompi nimega okonomiyaki.

Samalt kuumalt pliidiraualt seda rooga ka süüakse, raiudes hiigelportsjoni küljest väikese labidakesega suutäisi lahti.

Restoranipidaja Toyoko Gobara hülgab oma pliidi vaid lõuna ajal – temagi peab siis suunduma ülakorrusele perele toitu valmistama. Ent muul ajal rivistuvad Toyoko pliidi taha peamiselt koduperenaised, et nautida mõnd vaba lobisemistundi kodutööde tegemise ja pere koju naasmise vahel.

Tänu neile on Toyoko peensusteni kursis kõigi ümbruskonna saladustega – ent hoiab kõik klientidelt kuuldu enda teada. Sellepärast tema pisikest pliidirestorani hinnataksegi, see on justkui sõbranna külastamine.

Hävitatud linn

Mu võõrustajate Tamemasade pere on Hiroshimas elanud juba 80 aastat. Täpselt nii nagu praegu pereisa Hiromi, punusid tatami-matte juba ta isa ja vanaisa. Ent Hiroshima saatusepäeval, 6. augustil 1945, oli Hiromi vanaisa ametis hoopis relvakastide kokkupanekuga kohalikus sõjatehases.

Sel ajal lammutati Hiroshimas kvartalite viisi maju, et rajada tuletõkkekoridorid võimaliku pommitamise puhuks. Tehase seina kõrvale, kus Hiromi vanaisa töötas, oli laotud massiivne riit lammutatud hoonete katusekive.

Kui kell 8.15 hommikul süttis Hiroshima kesklinnas asunud Shima haigla kohal 600 meetri kõrgusel üüratu ja päikesestki eredam tulekera, askeldas vanaisa täpselt tehase ja katusekiviriida vahel. Ebamaine tuul lükkas tehasehoone kiviriida otsa ning vanaisa jäi kummuli kukkunud tehase alla lõksu – kuid ka ellu.

Hiroshima tuumapommi plahvatus tappis 140 000 inimest (1945. aasta lõpuks) ning muutis linna tohutuks surnuaiaks, kus taeva poole turritasid vaid mõne tugevama hoone äratuntavad varemed.

Kui Tamemasade vanaisa pommituspäeva õhtul tehasevaremete alt pääses, lõõmas kõikjal veel lõputu tulemeri.

Vanaisa Tamemasa sai viimaks kokku oma perekonnaga, kes oli õnnekombel juba enne pommitamist maale evakueeritud, ning perekonna elu läks edasi.

«Ta suri lõpuks kopsuvähki, kuid vaevalt seegi oli põhjustatud radiatsioonist,» sõnab tema abikaasa, perekonna vanaema Suemi Tamemasa.

Mitte keegi ei uskunud 1945. aastal, et Hiroshimas veel kunagi ükski rohulible tärkab, ütlevad Tamemasad. Kuid järgmisel kevadel lõi rohi taas haljendama ning hakkasid sirguma uued puud, mis praeguses tormakas city’s juba kosutavat varju heidavad.

Linnad kõikjalt Jaapanist saatsid Hiroshimale koormate kaupa lilletaimi, mille järglased siiani linnatänavaid kaunistavad. Just nende lilledega peab Hiroshima suurejoonelist lillefestivali, mis paari päeva pärast algab – ning Tamemasad kavatsevad minna festivali ilu nautima.

Oht Põhja-Koreast

Ometi elab Jaapan praegugi järjekordse tuumarünnaku ohus, mis sedakorda lähtub hullunud naabrilt Põhja-Korealt.

See riik on lennutanud rakette läbi Jaapani õhuruumi, röövinud Jaapani rannikualadelt inimesi ning Jaapanis elavad Põhja-Korea emigrandid on vist ainsa kommunistliku riigi eksiilkogukonnana truud oma totalitaarsele kodumaale. Põhja-Korea koolid Jaapanis õpetavad kommunistliku õppeprogrammi järgi.

Jaapan on Põhja-Korea osas liginemas kannatuse piirile. Peaminister Shinzo Abe eelmise nädala kohtumine USA presidendi George Bushiga rõhutas Jaapni uut kasvavat rolli maailmapoliitikas – ning keisripaari eelseisev visiit Baltimaadesse, Rootsi ja Suurbritanniasse märgib Jaapani soovi omada sõpru kõikjal maailmas.

«See on Tema Majesteedi keisri ja keisrinna esimene visiit endise Nõukogude Liidu aladele,» sõnab Jaapani välisministeeriumi protokolliosakonna asejuhataja Tsutomu Osawa.

Visiiti ilmestab veel üks, sedakorda juhuslik kokkusattumus: keisripaar külastab ainult neid riike – Rootsit, Eestit, Lätit, Leedut ja Suurbritanniat –, mis ei kasuta euroraha.

Keiser Akihito ja keisrinna Michiko saabuvad Eestisse 24. mail ning külastavad Kadriorgu, söövad koos presidendiga lõunat Kumus, osalevad lauluväljakul peetaval minilaulupeol, kohtuvad õhtul raekojas Eesti-Jaapani suhete edendajatega ning ööbivad vanalinnahotellis Kolm Õde. Keisripaar lahkub Eestist 25. mail.

Riik, kus äri kunagi ei lakka

Vintsutustes räsitud Jaapan oli pärast II maailmasõda langenud arengumaa tasemele, ent õppis aplalt kõike, mida teistelt riikidelt õppida andis. Nüüdseks üheks maailma suurimaks majanduseks paisunud riik meenutab sipelgapesa, kus tõtlik töö ja äri iialgi ei vaibu.

Kell pool kuus hommikul algab Tokyo Tsukiji kalaturul järjekordne tuunikalaoksjon. Suure halli põrand on täidetud hiiglaslike kaladega ning restoranipidajad, kaupluseomanikud ja turumüüjad inspekteerivad hoolega kalade roosakat liha.

Iga hulgimüüja kaubale korraldatakse eraldi oksjon – ning see näib olevat samaaegselt nii äri kui ka kultuurisündmus. Oksjonipidaja ärgitab ostjaid pakkumisi tegema sõna otseses mõttes lauldes, mida pikivad järsud vahehüüatused, ning ostuhuvilised vastavad samamoodi. Tulemuseks on midagi Veljo Tormise loomingu sarnast.

Samal ajal sätivad oksjonisaali kõrval asuval hiiglaslikul kalaturul – 12 miljoni tokyolase köögis – kaupmehed lettidele kõikvõimalikke kalu, kaheksajalgu, krevette, karpe ja muid mereande. Mõned kalad lõigatakse elusana lõhki ning pannakse veetünni verest tühjaks nõrguma.

Lettide vahel kihutavad sajad turutöölised iselaadsete tünnikujuliste transportööridega, kuid mingil moel õnnestub neil vältida otsasõitu nii üksteisele kui ka esimestele restoranipidajatele, kes sel varasel tunnil, korvid käe otsas, turule saabuvad.

Jaapan läheb vastu uuele päevale. «Kas see ongi eesti samm?» imestab välisministeeriumi tõlk Sumiyo Terai, kui ma Tokyo keisripalee esisel väljakul sammu aeglustan, et mõnusalt lonkida ja ümbrust nautida. «Jaapani samm on vaat selline,» osutab Sumiyo jaapani vanahärrale, kes meist kiirkõndijana mööda kihutab. (PM)