Doris Kareva

Pühitsus

 

1

Jah.

Alguses oli Sõna.

 

Ma kuulsin ja ärkasin.

Veel unenäosegasena

toahämaras märkasin —

mu sängil istus üks

ingel.

 

Ta vaatas mind vaikides —

mispärast, ma polnud kindel.

Ta vaade mind valitses.

 

Ma tajusin vaikset uut vaimu

mind, vaevatut valdamas.

Sain sõnatult aegadest aimu,

mis maailmas algamas —

ja ometi polnud see kartus,

vaid teadmine — rahulik ring,

jah, valmidus,

armastustarkus.

Siis silmile suudles ta mind.

 

Ta huuli tundsin vaid hetkeks

ja joovastust — taevalik and! —

veel teadmata, k u i

rängaks retkeks

ta oli mind õnnistand.

 

2.

Ma nägin unes — Saatan kõneles

Su häälel. Keset aeglast hävingut,

kesk rususid ta andis mulle nõu,

klaasnõu ja ütles: “Hoia.

Siin on surm.”

 

3.

Kahe kuldlöögi vahele mahub

vabalt kogu su elu,

üürike armuaeg —

trots,

joovastus, valu ja rahu.

 

Armust on antud see.

 

Sünnist saati saatust sa kannad

salapaelatsi kaelas kui kallist

talismani, kus tallel

armust kantud su tee —

tõeotsing,

otsus ja ots,

 

põrmust kui võetud kee.