Minu Jaapan-sisu

Page 1

minu jaapan



maret nukke

Jaapan 23 vaadet t천usva p채ikese maale


Autoriõigus: Maret Nukke ja Petrone Print OÜ, 2011 Toimetaja: Anu Merila Keel ja korrektuur: Triinu-Mari Vorp Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk Pildialbum: autori fotod, kui pole märgitud teisiti Trükk: Greif OÜ ISBN 978–9949–479–67–2 (trükis) ISBN 978–9949–479–68–9 (epub)

www.petroneprint.ee


minu jaapan

sisukord

Saateks

7

Jaapan – müüdid ja unelmad

11

Tere tulemast Jaapanisse!

17

Kaheksa musttuhandet jumalust

34

Abashiri kõnnisuusatamine, hülged ja ainud

47

Mina olen sinu eestlane

60

Maret La Bomba

69

Eesti-igatsus

81

Yūbari melonid ehk kas valge on parem kui kollane?

94

Reis ümber Jaapani

100

Eesti rahvariided ja Jaapani hamburger

125

Jaapani firma siseelust ja muust

137

Nagasaki: Ameerika-armastus ja Jaapani-vihkamine

145

Kumamoto kindlus, Aso vulkaan ja business

157

Mis neil viga on?

171

Noortekultuur ja nunnu-esteetika

182

5


sisukord

Kõik läheb algusest peale viltu...

191

Kultuurišokk ja keelekümblus

211

Nō õpituba

229

Chiba

248

Fuji vallutamise esimene katse

259

Minowa eluheidikud

284

Fuji vallutamise teine katse

297

Jaapani-igatsus

318

6


minu jaapan

saateks

Mina armastan Jaapanit, tema keelt, kultuuri ja rahvast. Kuid ma ei saa oma armastatuga koos elada, sest siis ma lakkaksin teda armastamast. Meie suhte kahekümne kahe aasta jooksul oleme nagu iga teinegi paar elanud läbi mitmeid arenguetappe. Seeme meie suhteks läks idanema tegelikult juba siis, kui tema maailma olemasolu jõudis esimest korda mu teadvusse ühe vaadatud filmi kaudu, millel puudusid subtiitrid. Mõni aasta hiljem avanes võimalus hakata õppima tema keelt ja avastama ta kultuuri. See oli me suhte passiivne faas, kus ma veel täpselt ei adunud ta piire ega teadnud, mida ta tegelikult oma sõnadega öelda tahab. Siis, üliõpilasena, tekkis soov armastatuga silmast silma kohtuda. Nagu sellisel puhul ikka, tundus see ühteaegu ahvatleva, aga ka hirmutavana. Ja lõpuks me kohtusimegi. Proovisime lausa terve aasta jagu kooselu ning nagu iga teinegi paar tülitsesime ja leppisime me selle aja jooksul korduvalt. 7


saateks

Me olime erinevad, aga samas oli ta ikkagi nii ligitõmbav, et jätsin kõrvale me erinevused ja püüdsin teda mõista. Ta pakkus mulle selleks ohtralt võimalusi ega olnud kunagi kitsi vihjetega, mis tema olemust mulle selgemaks võisid teha. Kui ma siis temast lahkusin, arvasin, et nii see jääbki ja me ei kohtu enam kunagi. Kuid aastate pärast andis ta endast jälle märku ning ma mõistsin, et ehk ongi meie jaoks parim kaugsuhe, sest nii ei muutu see rutiiniks. Pidevalt koos olles kaoks ilmselt värskus, mis iga kord meie taaskohtumist vürtsitab. Ma märkan temas igat pisimat muudatust, isegi kui ta püüab neid minu eest varjata. Ma annan talle andeks kõik, isegi kui ta mulle mõnikord haiget teeb, ning tahan alati ta juurde tagasi minna, ükskõik kelleks ma siis ka maskeeruma ei peaks. Ma korjan igal kohtumisel üles mõne killukese, mida vajan temast tervikpildi loomiseks. Vahel leian sellele killule tema veel pooleli olevas mosaiikportrees otsekohe õige koha, kuid teinekord vedeleb see kuskil pikalt, oodates õiget aega ja klõpsates paika siis, kui ma seda enam ei ootagi. Mulle meeldib meie kaugsuhe, kus ma ei pea võtma mitte mingisugust konkreetset rolli, sest meile piisab isegi üürikestest koos oldud hetkedest. Lahusoleku ajal igatsen meeletult ta järele ja näen teda isegi unes. Kui oleme aga pikemat aega koos, siis tunnen, et ma hakkan temast väsima, ning ta ajab mind närvi. Siis on jälle õige aeg kaugeneda, et anda ruumi igatsusele, mis temast lahkumise järel otsekohe minu üle võimust võtab, ja ma jään ootama meie järgmist kohtumist. Ma armastan Jaapanit.

8


minu jaapan

Jaapan on kindlasti üks neid kultuure, mille kohta olen kuulnud kõige erinevamaid ja vastuokslikumaid seisukohti, alates sellest, et jaapanlased on ühteaegu külalislahked ja ei võta võõraid omaks, kuni selleni, et Jaapanis elada on lihtne, kuid samal ajal ka raske. Olen mõelnud, et küllap see sõltub sellest, kellena ja mis positsioonis sa selles kultuuris toimid. Turistile näidatakse igas kultuuris seda, mis kohalike arvates on neis parim, ning mulle tundub, et Jaapan on vähemalt Aasia maade hulgas üks paremini müünud kultuure. Et turist liigub mööda ette antud trajektoori, millest ta tavaliselt keeleoskuse puudumise tõttu kardab kõrvale kalduda, satub ta vaid sinna, kuhu teda tahetakse suunata. Temalt ei oodata tülikat küsimust „Miks?”, sest teda huvitab reeglina ainult „Mis?”. Samuti võib üliõpilasena piiratud ajaks, enamasti üheks-kaheks aastaks, Jaapanisse õppima minnes sellest ühiskonnast petlik mulje jääda, sest sinusse suhtutakse kui lapsesse, kellele andestatakse oskamatus, sest sa ju alles õpid, ja keda kiidetakse iga pisima oskuse omandamise puhul, mis muidu ei vääriks tähelepanu. Jaapanlased on tuntud mesikeeled, varmad välismaalasele meelitusi jagama, à la „küll sa oskad hästi jaapani keelt”, mis on tegelikult nagu tulevikuks antud indulgents, eeldades, et küllap sa kunagi ikka sellele tasemele jõuad. See on kiitus vaid selle eest, et vaevusid nende kultuuri vastu huvi tundma, mitte keeleoskuse eest. Lisaks jääb üliõpilase suhtlusring paratamatult ülikoolikeskseks ning muust ühiskonnast ja selle tegelikkusest ei pruugi sa aimu saada. Mõnevõrra sarnane on olukord siis, kui väisad Jaapanit õppejõu või teadurina, sest need staatused on sealses ühiskonnas väga lugupeetud ning see „ettehooldus”, mis siis osaks 9


saateks

saab, võib lennutada täieliku ebareaalsuse orbiidile, millel pole päris Jaapaniga midagi ühist. See on kui mäng, millest sa ajutiselt osa võtad, kuid mis saab paratamatult üsna lühikese aja pärast otsa. Kui see mäng on läbi, siis taipad, et sa olid tore külaline, kuid veelgi toredamaks teeb su see, kui sa õigel ajal lahkud. Jaapanis elades ja töötades avaneb tõenäoliselt kõige realistlikum pilt selles kultuuris toimuvast, ent selle juures varitseb ka oht ülemäära mattuda argielumuredesse, mis pea kohal kokku laksatavad, takistades märkamast detaile, mis ühe kultuuriuurija jaoks on esmatähtsad. Sa oled ühtäkki liialt seotud, liialt „sees”, lausa kõrvuni, ja sul pole liikumisruumi. Sa oled totaalselt haaratud mängu, mille kõiki reegleid teavad vaid teised su ümber, ja niipea, kui sa arvad, et oled piisavalt pikka aega nende keskel elades omandanud ideaalilähedase keeleoskuse ja argielukombestiku, antakse sulle vastu näppe, osutades, et sa ei saa ikkagi kõigest aru, sest pole sünnilt jaapanlane. Sestap ongi parim olla lihtsalt kultuuri uurija, kes kalli ja oodatud külalisena tuleb, küsib ja vaatab, andes kohalikule meelitavalt kõiketeadja rolli, ning lahkub õigel ajal ja viib enamasti oma teadmised endaga kaasa. Tallinn, 2011

10


minu jaapan

jaapan – müüdid ja unelmad

Esimene vaade. Nagu paljudel teistelgi kultuuridel on ka Jaapanil oma loomismüüt, mis pärineb 8. sajandi keiserlikust müütide kogumikust „Kojiki” ehk „Ülestähendusi vanadest asjadest”. See räägib loojajumalatest, õest-vennast Izanamist ja Izanagist, kes sonkisid Taevastel Väljadel elades pika piigiga mudast ollust, mille käigus tilkusid selle otsast mõned piisad, moodustades müütilise Onōgoro saare, kuhu õde ja vend asusid elama ning kus nad lõid üheskoos veel saari ja jumalaid. Niisiis, taevaste olendite tahtel sai kujutust ollusest midagi konkreetset ja selgepiirilist – maa, mida hakati nimetama Yamatoks ja hiljem Jaapaniks. See müüt on minu arvates väga tähenduslik, ja mitte seetõttu, et see kirjeldab ühe rahva ettekujutust aegade algusest, vaid just seepärast, et eimillestki saab miski ja tähendusetu omandab tähenduse. Minu käest on sageli küsitud selle kohta, kuidas mul tekkis seos Jaapaniga. Ja seda küsimust ei ole esitanud mitte ainult need inimesed, kellega olen seltskonnas esimest korda 11


jaapan – müüdid ja unelmad

kohtunud, vaid rohkem just jaapanlased, nii et mul tekkis ajapikku vajadus selle peale midagi mõistlikku vastata. Kuna ma ei olnud esimesel korral, ühel ametlikul banketil, selleks küsimuseks valmis, siis olin sunnitud kohapeal vastuse improviseerima. Ja hiljem olen ise mõningaid lugusid välja mõelnud, umbes kolm erinevat versiooni, mida vajaduse korral rääkida, et ennast liialt ära ei tüütaks. Iseenesest pole mitte ühelgi neist mu omaloodud müütidest midagi viga ja nad kõik kõlavad päris autentsena. Esimene müüt, mille kunagi olukorra sunnil enda jaoks välja mõtlesin, oli seotud jaapani kunstiga. Veel teismelise noorena leidsin ma raamatukogust Jaapani puugravüüride kogumiku, mis oli välja antud umbes 1970ndatel ja mis oli üsna puutumatuna riiulil vedelenud. Seda kogumikku avades ja pilte lähemalt uurides hämmastas mind see, kuidas jaapani kunstnikud olid inimesi kujutanud meie jaoks ebaharilikust vaatenurgast. Nii näiteks oli üks kimonos iludus pööratud seljaga vaataja poole ja piilus toda kelmikalt hoopiski peeglist, justkui püüdes oma uudishimu varjata. Vaadates neid kuulsate gravüürimeistrite, nagu Harunobu ja Utamaro, loodud pilte kaunitest naistest, kes olid kujutatud väga peenetundeliselt ning iseäralikes poosides ja rakurssides, tekkis mul esmane huvi selle maa kultuuri vastu. Inimeste ja ka looduse kujutamisviis erines minu meelest tunduvalt sellest, mida meie olime harjunud enese ümber nägema, ning see tookord eksootilisena tundunud maailm näis salapärase ja kaugena. Ma ei teadnud sellest maast midagi rohkemat, kui neilt piltidelt näha võis. Kahjuks ei sattunud mulle pikka aega kätte muud informatsiooni, kui oli võimalik eesti keelde tõlgitud romaanide ja 12


minu jaapan

jutustuste kaudu hankida. Nõnda jäidki paljud tekkinud küsimused vastuseta õiget aega ootama. See lugu ei olegi nii väga võimatu, sest igal aastal uute üliõpilaskandidaatidega vesteldes kuuleb päris sageli variante seesugusest põgusast ja juhuslikust esmakontaktist Jaapaniga. Tänapäeval on hea tahtmise korral muidugi vajalikku infot raamatukogust või internetist leida palju lihtsam kui tollal, kui süsteem ise oli selle maa keele ja kultuuri tundmaõppimise teatud osale elanikkonnale kättesaamatuks teinud, viies näiteks selle eriala õppimise vaid „suure kodumaa” paari keskusse, mis asusid meist sadade kilomeetrite kaugusel. Seetõttu sumbus mul see jaapani kunstiga seoses tekkinud huvi mõneks aastaks, enne kui ma uuesti, kuid siiski teisel moel selle kultuuriga kokku puutusin. Minu teine müüt tugines tõsiasjale, et sageli tekib sügavam huvi jaapani kultuuri vastu pärast mõne sealt pärit võitluskunsti või muu alaga tutvumist. Samamoodi oli ka minuga, sest enne jaapani keele õpingute algust olin ma juba veidi aega tegelenud karatega, mis elas tollal, 1980ndate lõpus, Eestis läbi justkui oma taassünni. Treeningprotsessi juurde kuulus paratamatult ka karate terminoloogia omandamine ning ajapikku tekkis huvi, mida need sõnad, mida me kõik treeningutel iseendastmõistetavalt kasutasime, tegelikult jaapani keeles tähendavad. Nõnda süvenes vähehaaval sügavamate teadmiste huvi, mille loogiliseks lahenduseks saidki olla selle keele ja kultuuri tõsised õpingud. Kolmas variant lugudest, mida ma armastan kõige enam oma tänulikele kuulajatele välja pakkuda, on seotud filmikunstiga. Olin ilmselt keskkooliõpilane, kui Kinomajas näidati 13


jaapan – müüdid ja unelmad

aeg-ajalt rahvale väärtfilme, ja nii sattusin minagi vaatama Akira Kurosawa 1951. aastal valminud filmi „Hakuchi” ehk „Idioot”, mille aluseks oli see tuntud jaapani režissöör võtnud Dostojevski suurteose. Juhtus aga selline näotu lugu, et jaapanikeelset filmi vene keelde tõlkima pidanud inimene ei ilmunudki kohale, ehkki saalitäis rahvast teda pikisilmi ootas. Nõnda lükati seansi algust pidevalt edasi, kuni otsustati filmi siiski näidata, ent ilma tõlketa. Seepeale lahkus enamik filmisõpru saalist, kuid mina jäin millegipärast kohale – ehk oli selle põhjus aastate eest gravüüride vaatamisel tekkinud huvi, mis sundis mind paigale, või midagi muud, ma ei tea. Igatahes olin ma saalis üks kolmest inimesest, kes vaatas kolm tundi kestnud mammutfilmi vapralt lõpuni. Tänu tõlke puudumisele olid meeled erksad ja püüdsin haarata igat nüanssi tegelaste hääles ning isegi jätta meelde mõningaid sõnu, mis filmi jooksul kordusid. See film ei väsitanud mind üldse, sest olin keskkooli ajal olnud suur Dostojevski austaja ning ka selle filmi aluseks olnud teos oli mul loetud. Kui 1989. aasta sügisel avanes Eestis võimalus jaapani keelt ja kultuuri päris tõsiselt õppima asuda, olin kohe esimeste seas, kes sellest kinni haaras. Ainus, mis mind kurvastas, oli see, et loengutes käsitletu hõlmas ainult jaapani vanemat kultuuri, ajalugu ja kirjandust, mille sekka tuli käia keeletundides. Kuid ka keeleõpingutes puudutatud teemad jäid tänapäevasest Jaapani eluolust pisut kaugele, sest õppematerjale nappis ja pealegi oli õpik välja antud lausa minu sünniaastal! See-eest oli jaapanlaste kohta liikvel igasuguseid müüte, mille tõepärasust ei osanud mitte millegi alusel hinnata: näiteks et jaapanlased söövad peamiselt riisi, on lühikest kasvu, hirmus viisakad ja 14


minu jaapan

töökad. Olin kuulnud väiteid, et Jaapanis on väga soe kliima nagu lõunamaal ikka ja et peamine usund on budism. Kuid kas see tõepoolest ka nii oli, selles polnud ma üldse kindel. Seepärast kujunes minus peatselt veendumus, et pean ise Jaapanisse minema ja kohapeal olles kaasaegsest Jaapani ühiskonnast ja selle toimimisest aimu saada püüdma. Esimese katse Jaapanisse saamiseks tegin ma juba 1992. aastal, kui tuli pakkumine minna Tōkyōsse eesti keelt õpetama. Olin selleks ajaks õppinud jaapani keelt ja kultuuri juba peaaegu kolm aastat, kuid igasugune otsekontakt selle maaga puudus nii minul kui ka mu õpingukaaslastel. Seetõttu olin valmis igasuguseks katsumuseks, mis mind oma unelmate maale lähemale viiks. Kogu loo juures oli nõrk koht aga finantseerimine, sest Jaapanisse pidi sõitma oma kulul. Nii ma siis otsisin äsja taasiseseisvunud Eesti noorte äriettevõtete hulgast võimalikku sponsorit, koputades ustele ja seletades oma sõidu õilsat tausta, kuid sellegipoolest lõppes katse ebaõnnestumisega. Kui järgmisel aastal korraldati pärast Jaapani konsulaadi avamist Tallinnas konkurss stipendiumi väljaandmiseks, õnnestus mul see endale saada ning lunastada pilet aastaseks õpinguks Jaapanis. Mul oli kibe soov minna ja kõike, mida see ühiskond pakub, avasüli vastu võtta. Olin valmis pingutama selle nimel, et jõuda endas selgusele, mis kultuur see selline on, millest seni olin näinud otsekui fragmente, mis vajasid tervikuks kokkulappimist. Tahtsin, et see kultuur omandaks minu jaoks tähenduse ja looks selguse selles killukeste kuhilas, mida olin Jaapani kohta kuuldud ja loetud müütidest ammutanud. Viimaks ometi avanes mul selleks võimalus ja enese arvates olin päris 15


jaapan – müüdid ja unelmad

valmis, et sukelduda, pea ees, Jaapani ühiskonna uurimisse. Nõnda ootasin ma pikisilmi oma esmakohtumist Jaapaniga.

高嶺之花* See, mille järele sa kõige rohkem igatsed, on justkui su käeulatuses, aga sa ei küündi selleni ning võid seda vaid eemalt imetleda.

* Takane-no-hana – kaunis õis kõrgel mäetipul. (Siin ja edaspidi jaapani k, kui ei ole märgitud teisiti)

16


Issuu converts static files into: digital portfolios, online yearbooks, online catalogs, digital photo albums and more. Sign up and create your flipbook.