Fotograaf Sven Začek

Ahoi! Tere tulemast minu fotograafilisele ajateljele! Fotopisikuga nakatusin millalgi käesoleva aastatuhande alguses. Zacekfoto.ee lehelt leiad süveneva tendentsiga haiguse tulemused.

Eesti keeles pole head sõna, millega kutsuda inimest, kellele pakuvad huvi praktiliselt kõik fotograafia valdkonnad. Üks sõna on, aga see ei kannata eriti trükimusta. Võib olla tuleks parem sõna ise välja mõelda? Eelmise kodulehe ülesehituse tõttu teatakse mind peamiselt loodusfotograafina. Tööpakkumised väljaspoolt loodusfoto valdkonda algavad tavaliselt sõnadega: “Olen sinu ägedate loodusfotode fänn, aga kas sa peale looduse ka sisesta-siia-sobiv-fotograafia-valdkond pildistad?” Tegelikult meeldib mulle kõike pildistada ja oma üheteistkümne elukutselise aasta jooksul on minu kaamera eest läbi käinud hämmastavaid ja veel hämmastavamaid fotoprojekte. Värske Zacekfoto.ee avab minust ka selle tahu, mis siiani on jõudnud vaid otseste klientide silmadeni ja jäänud seejärel minu põhjatu koduarhiivi saladuseks. Nüüd on kätte jõudnud aeg saladuseloori kergitada.

Head jalutuskäiku mööda minu fotograafilist ajajoont!

1980 – esmane ilmavalguse nägemine, ühtegi fotot sellest hetkest pole, vähemalt mitte minu tehtud, mälupilti ka pole, või oli-on, kuid olen kogemata kustutanud või niisugusse kohta arhiveerinud, et ei saa enam kätte.

80-ndad, 90-ndad – kokkupuuted fotograafiaga piirduvad isa Zenidi ja hiljem Canoni seebikarbi nupule vajutamisega juhtudel, kui isa ka pildile jääda soovis. Pimikuelu meie ühetoalise korteri köögis sai ka ära nähtud, kuid toona hämmastas mind rohkem salapärane punane valgus kui foto paberile ilmumine.

2003 – Vanaisalt pärandusena saadud Zenidikomplekt ja esimeseks välisreisiks laenatud Canoni peegelkaamera sütitasid minus tulukese, mis on viinud praeguse fotograafilise leegini minu hinges. Süttinud tulukese leek oli piisavalt tugev, et sundida mind ostma digitaalne fotoaparaat Sony DSC-F717.

“Sääsed ongi inglid” – Sony DSC-F717 27.07.2003. Äramärgitud töö fotokonkursil Loomafoto 2003.

2004 – Digitaalne peegelkaamera

Digitaalse kompaktkaamera tähelend jäi üürikeseks, sest peagi selgus, et sellega siiski pole võimalik teha selliseid fotosid nagu ma vaimusilmas ette kujutasin. Ma ei saanud tulemust igakülgselt kontrollida ja see oli minu jaoks vastuvõetamatu. Niisiis leidis Sony endale uue omaniku ja minu fotokotti saabus esimene digitaalne peegelkaamera: kasutatud Canon EOS D60. Sellel oli tervelt kolm autofookuspunkti! Ebay-st soetatud kasutatud Sigma 300mm F4 HSM teleobjektiiviga said üles võetud esimesed loomafotod.

Kes mäletab, siis toona, digiajastu algusaastatel, maksid digiaparaadid Eestis hingehinda, kuivõrd suurel Ameerika turul oli olukord hoopis helgem. Ameerikamaalt uuena ostetud Sony oli võimalik kodumaal kasutatuna kallimalt maha müüa ja saadud raha eest jällegi Ameerikast klass kõrgem kaamera soetada.

2005 – Külma arvestuse aasta.

Kõrgem matemaatika I, kõrgem matemaatika II ja kõrgem matemaatika III ja ilmselt ka IV võimaldasid mul Tartu Ülikooli viimasel kursusel, loodusfotograafiast täielikult pimestatuna, teha lihtne ja praktiline kalkulatsioon – mitu kevadet on mul veel jäänud, mil ma suudan pildistamise eesmärgil puu otsa ronida? Vastuseks oli ootamatult väike number. Õpingud jäid pooleli, kõrvaleriaine lõpueksam sai küll sooritatud ja osa lõputööstki oli valmis kribatud ning viimasel kursusel sai isegi PRIA finantsosakonnas tagumikutunde tehtud, et CV-l pärast lõpetamist erialane linnuke kirjas oleks, kuid kevaded osutusid siiski väärtuslikemaks. Hakkasin vabakutseliseks fotograafiks.

Niisiis! Mille muuga võtta vastu uus kevad, alustada oma ettevõtmist, kui vahetada aeglane ja väikese resolutsiooniga kaks põlvkonda vana fotoaparaat uuema mudeli vastu? Jällegi tuli suure lombi tagune sõber appi ja saatis mulle Ameerikast kasutatud Canon 20D mudeli. Kaamerat ootas uus, minu jaoks uus, tegelikult ikka kasutatud, optilise stabilisaatoriga Canon 300mm F4 IS teleobjektiiv.

Foto “Suitsupääsuke” vihmasadu trotsivast linnust tõi esikoha fotokonkursil Loomafoto 2005, hunt tõi kolmanda koha ja sokuonu pälvis eripreemia.

2005. aastas kevadest kujunes üks meeletu pildistamisaeg, mille tulemusena valimisid toona Eestis ainulaadsed võtted huntidest, saarmatest, jäälindudest, kukkurtihastest, laanerähnidest ja paljudest teistest tol ajal vaid põgusalt üles võetud liikidest ning nende käitumisest. Aasta lõpus ootas mind aga ees omamoodi šokk. Võtsin ühendust Suurbritannia pildipangaga, kuid sain vastaka tagasiside osaliseks. Pildid olid head, kuid nende ülesvõtmise vahendid ehk kuue ja kaheksa megapiksliseid fotosid tegevad kaamerad ei vastanud pildipanga kvaliteedinõuetele. Järgmine samm fototehnikas tähendas aga kümnekordset hinnalipikut. Canon 20D oli võimalik soetada 15000 krooniga, järgmine mudel ehk 1Ds MarkII maksis uuena aga 135000 krooni. See summa oli müstiline! Aga nagu ettevõtluses ikka, tuleb võtta riske ja nii sündiski otsus passida Ameerika fotofoorumites peale ja leida endale “mõistliku” hinnaga vähekasutatud mudel. Järjekordselt sõbra abiga saigi see ettevõtmine novembrikuus teoks. Esimene digitaalne täiskaaderaparaat jõudis minu fotokotti. See kere oli hoopis teist masti! Enne kaamera peos hoidmise reaalset kogemist, polnud võimalik seda tunnet ette kujutada. Esimest korda tundsin, et fotoaparaat võib olla midagi muud, kui fotode tegemise vahend, vaid hoopis seltsiline, sama eesmärgi nimel võitlev kaaslane.

2006 – Esimene autoriraamat

Kasutades maailma tipptehnikat hakkas minu fotopisik ka teistesse valdkondadesse rändama. Esialgu loodusfotosiseselt. Lisandusid maastikuvõtted, aerofotod, taimed, makro. Loodusfotoväliselt kerkis pinnale reportaažfotograafia huvi. Toimusid esimesed etteasted pulmafotograafina sõprade pulmades. Oh seda vastutust! Siiani olin ikka ainult endale pildistanud, nüüd aga olin oluline osaline kellegi teise elu tähtsaimal päeval, tean, sest abiellusin ise 2005.aastal, ja mul olid konkreetsed kohustused. Esmaskordselt pidin ma pildid ära tooma. Õnneks tuli mul töötamine pingeseisundis hästi välja.

Poolteist aastat vabakutselise elu andsid tulemuseks materjali, millest sündis minu esimene autoriraamat “Kohtumisi metsloomadega”.

Foto “Üle päikese” võidab Looduse Aasta Foto 2006 fotokonkursil internetihääletuse ja rahva lemmiku tiitli.

2007 – LoFo.

Koos hea sõbra Jaak Põderiga näeb ilmavalgust Eesti esimene loodusfotoajakiri LoFo.

Loodusfotoajakirja LoFo esiknumbri pidulik avamine välinäitusega Kõrvemaa Matka- ja Suusakeskuses.

Koos kahe sõbraga toimub ka minu esimene Eestiväline fotoreis Põhja-Norrasse. Eks olin varemgi reisidel pildistanud, aga seekord reisisin pildistamise eesmärgil. See on oluline vahe.

Linnupiltidest inspireerituna ilmub minu teine autoriraamat “Värvide lend“.

Händkakufoto “Silmapilk” toob fotokonkursilt Looduse Aasta Foto 2007  kategooriast “Loomad tegutsemas” teise koha, samaväärse tulemuse lisavad metssiga fotoga “Kinnisilmi” kategoorias “Loomaportreed” ja foto “Sügisudu” taimede ja seente kategoorias. Järgmisel aastal selgus, et kolmikteine sillutas teed esimestele esikohtadele ja tantsivatele huntidele.

2008 – Äpardused ja väljapääs. 2008. aastal pärast raamatuhonorare otsustasin osta oma esimese kasutamata ehk tuttuue peegelkaamera Canon 1Ds MarkIII. Kahjuks just siis tabas mind ebaõnn. Canoni MarkIII kaameraseeria autofookus osutus farsiks. Kohati ei suutnud see isegi staatilisi objekte teravustada, rääkimata liikuvatest. Loo tegi hulluks asjaolu, et kaamera ei andnud reaalset tagasisidet. Mark II kaameraga pildistades teadsin ma kohe, kas mul õnnestus kiire hetk tabada või mitte. Mark III pildistades oli kogu aeg selline tunne, et kaadrid on purgis, aga purki avades selgus, et ainuke asi, mis seal on, oli tühjus. Mitte selles mõttes, et pilte polekski olnud, vaid selles, et kõik pildid olid ebateravad. Õnneks head inimesed Overallist tulid mulle appi ja andsid uue kaamera, kuid ka sellel oli sama viga nagu kõigil teistelgi Mark III kaameratel. Lõpuks soostusid head Overalli inimesed mulle pärast poole aasta pikkust katsetamist kogu ostusumma tagasi maksma. Aitäh teile! Hüvasti Canon!

Samal ajal, kui Canon tegi oma ajaloo halvima digikaamera, tegi Nikon oma parima. Sellest asjaolust on saanud alguse mitmed vandenõuteooriad, kuid neist ehk mõnel lõkkeõhtul. Igatahes nii see oli ja kuulnud minu äpardusest tulid head Nikoni inimesed mulle külla ja kutsusid mind Nikoni saadikuks, mis võimaldaks mulle ligipääsu tipptehnikale, kuid kohustaks seda ka proovile panema ning andma iga-aastaste raportite näol tagasisidet. Pärast paarinädalast katsetamist tegin lihtsa otsuse, sest Nikoni autofookuse võimekus ja pildikvaliteet hämaras olid midagi sellist, millest ma polnud unistadagi osanud. Niisiis võtsid minu fotokotis koha sisse Nikon D3 ja Nikon D700.

Vendade D3 ja D700-ga hakkas vahel kaasas käima hoopis eelmisest fotograafilisest ajastust päris Hasselblad Xpan, mille ülesandeks oli ainult erijuhtudel fotokotist välja tulla ja soodsad tingimused ilma digitaalse kokkukleepimiseta filmile panoraamiks jäädvustada.

Foto koprast “Portree veega” ja talviste tormilainete foto “Üle kallaste” tõid mulle esimesed esikohad ehk tantsivad hundid fotokonkursilt Looduse Aasta Foto 2008.

2009 – Metsikud imed. Tegelikult juba 2008. aasta lõpus kutsuti mind siiani maailma kõige võimsama loodusfotoprojekti – Wild Wonders of Europe – meeskonda Eestit esindama. Minu ülesanne oli jäädvustada talviseid Lapimaa maastikke ja selle elanikke veebruarikuises Soomes.

Ajakirjas National Geographic ilmunud foto habekakust lumesajus. 

Habekaku ja enamik Wild Wonders of Europe projekti tarbeks tehtud fotod said üles võetud Nikon D3x 24MP fotoaparaadiga. Vot see oli alles pildimasin! Lõpuks ometi kaamera mõlemast maailmast! Megapikslid detailide jäädvustamiseks ja super autofookus kiirete situatsioonide ülesvõtmiseks. Sellesse aparaati ma armusin. Praegu, 2016. aasta seisuga, on D3x fotoaparaat, mis täitis minu peakaamera rolli siiani kõigist teistest aparaatidest kõige kauem ja seisab ka praegusel hetkel seda teksti kirjutades minu kõrval arvutilaual. See on ka ainus kaamera, mis elas üle 2015. aasta augustikuus juhtunud õnnetuse (vt. aasta 2015). Nikon D3x on minu reliikvia ja jääb minuga alatiseks. Palun leia see ajatelje avapildilt üles :). NB! Rihm on tal uus.

2009. aastale jäi ka minu lemmikkaitseala, Alam-Pedja looduskaitseala, põhjalikum avastamine tänu Keskkonnaameti soovile anda kaitseala sünnipäeva-aastaks välja raamat. Koostöös Arne Aderiga, kes tundis Alam-Pedja loomise tagamaid ja oli ka ise kaitseala sünni juures, müttasime me läbi ka kaugeimad paigad eesmärgiga anda fotodel edasi, mida Alam-Pedja meie jaoks tähendab. Raamatu tarbeks pildistades juhtus olukord, kus Alam-Pedja kutsus meid eraldiseisvalt ühel ja samal päeval. Järgmisel päeval arutledes leidsime, et olime erinevates paikades, Arne Emajõel ja mina rabas, minuti täpsusega pildistanud.

Foto spontaansest pildipäevast, mil mõlemad Alam-Pedja raamatu autorid kuulsid kutset ja järgnesid sellele.

2010 – Sammud Euroopasse. Pärast 2009. aasta tunnustust GDT fotokonkursil fotoga “Tuttav kuju” saabusid esimesed esinemiskutsed septembris Soome loodusfoto mekasse – Kuusamosse ja oktoobris GDT fotokonkursi lõpuõhtule Lünenisse, kus mind kutsuti lavale ka seoses järjekordse tunnustatud tööga.

Foto “Õhtusöök auravast katlast” teenis tunnustuse GDT 2010. aasta fotokonkursil.

Aasta alguses läks puhkusele minu esimene Nikoni fotoaparaat – Nikon D3 ja tema asemel võttis minu fotokotis koha sisse uus Nikon D3s. ISOrevolutsioon jätkus ja D3s-st sai minu esimene fotoaparaat, mis võimaldas HD kvaliteediga filmida.

2010. aastal jõudis minuni ka masu. Tõsi, võrdlemisi hilja, sest fotoprojektid on tavaliselt pika vinnaga. Näiteks tänavukevadisi töid saab kasutada alles tuleval kevadel. Igatahes jõudis, sest fotograafiat ja selle saadusi vajavad inimesed alles pärast seda, kui peakohal oleva katuse ja laual oleva söögi mured on murtud.  Sõbrad Norrast olid mulle ja mu perele juba töö- ja elukoha valmis sättinud ning peaaegu oleks me Eestimaa vähemalt mõneks ajaks jätnud. Võttes arvesse Norra looduse ilu ja minu kiindumust sellese võib olla ka kauemaks. Appi tuli järgmine suur fotoprojekt – Pääsukese Eestimaa. Toona sellel veel konkreetset nime polnud, oli ainult idee raamatust, kus Eestimaa on jäädvustatud linnulennult, kuid mitte nii nagu varasemalt seda tehtud oldi, vaid tunduvalt madalamalt ja tavapärasest maastikufoto spetsiifikast lähtuvalt. Oluline ei olnud ainult olla lennuvahendi pardal, vaid läheneda pildistamisobjektile samamoodi nagu suurepärasele tavapildilegi: motiiv, valgus, kompositsioon. Esimest korda tekkis pildistamisele ka tähtaeg, sest raamat pidi ilmuma 2011. aastal, mil Tallinnast sai üks Euroopa kultuuripealinnadest. Tähtaeg tekitas pildistamisele hoopis uudse tunde ja senikogematu pinge, sest kõik varasemad raamatuideed sündisid siis, kui fotomaterjalile peale vaadates tundus, et nüüd on aeg raamatuks küps.

Foto projekti “Pääsukese Eestimaa” teiselt lennult uduse Tartumaa kohal lindude kevadrände ajal. Midagi sarnast ei olnud Eesti aerofoto valdkonnas veel tehtud.

2011 – Pääsukese Eestimaa. London. NG.

Aasta algas sisuliselt õhus, sest pildimaterjali kogumine “Pääsukese Eestimaa” raamatu tarbeks jätkus. Isegi maa peal olles olin mõtetega ikka lennus, kuna pidevalt tuli passida lendamiseks sobivaid olusid – muinasjutuvalget talveilma. Jaanuari lõpus see saabuski ja tulemuseks olid ainulaadsed talvised aerofotod. Tol päeval sai tehtud kolm lendu – hommikul Emajõe luhtade ja Alam-Pedja kohal. Pärastlõunal Otepää kõrgustikul ja pimedas tuledesäras Tartus. Oli see vast päev!

Foto “Teemanttolm” ühelt imeliselt lennupäevalt, mil kogu maailm oli härmavalge ja õhust nähtud loomade ning lindude arv ületas kõik ootused. Põdraloendus peatus tol päeval 38 põdra nägemise järel. See foto leidis hiljem tunnustust nii kodumaisel fotokonkursil Looduse Aasta Foto 2013 kui ka GDT European Wildlife Photographer of the Year 2013 konkursil.

Pärast talvemaastiku jäädvustamist jäid “Pääsukese Eestimaa” käsikirjas üles veel kaks olulist momenti. Meie rahvusspordiala – murdmaasuusatamise – aastasündmus Tartu maraton ja siis Eestimaa pealinn. Tartu maratoni hommikul, 20. veebruaril, kell 9:00 näitas kraadiklaas -25 kraadi. Start lükati tunni jagu edasi. Selleks ajaks oli temperatuur tõusnud -19 peale. Sellest sai raamatuprojekti kõige külmem lend. Lennuliiklus oli tihe. Mina olin kohal Cessnaga, ETV helikopteriga ja üks kohalik mees veel paraplaaniga. Oli tunda, et piloot oli närvis. Õnneks oli ilm jäädvustamiseks suurepärane ja tulemuseks olid fantastilised pildid.

Pealinna jäädvustamiseks valisin ma aja, mil Põhja-Eesti puud riietuvad hiirekõrvarüüdesse. Aga enne seda juhtus niimoodi, et alles töös olev fotoprojekt tõi mulle Looduse Aasta Foto 2011 Grand Prix tiitli. Maastikufotode kategoorias tuli lausa kaks auhinnalist kohta, kuna esikoht ja kolmas koht kuulusid “Pääsukese Eestimaa” aerofotodele.

Foto “Kevadkuldne hommik” tõi mulle fotokonkursil Looduse Aasta Foto 2011 Grand Prix tiitli ja esikoha maastikufotode kategoorias.

Lõpuks see juhtuski. “Pääsukese Eestimaa” oli valmis ja mul oli suur au olla koos Fred Jüssiga raamatuesitlusel. Vaata 2011. aastal tehtud slaidiprogrammi siit.

Sellega polnud aga 2011. aasta sündmused lõppenud, sest LAFi võidu ja raamatuesitluse vahepeal kinkis loodus mulle ühe foto, millest olin ammu unistanud ja see avas mulle ukse ühe teise unistuseni. Aga kõigest järjekorras.

Millagi hiliskevadel sain teada, et minu foto nimega “Keegi tuleb” on pälvinud tunnustuse maailma suurimal loodusfotokonkursil Wildlife Photohgrapher of the Year 2011. Seoses sellega ja heade esinemistega mujal maailmas, kutsuti mind oktoobris maailmakuulsa fotokonkursi lõpuõhtule esinema. Edasine on minu jaoks justkui muinasjutt. Loomulikult moodustas olulise osa minu esinemisest “Pääsukese Eestimaa” raamatu jaoks kogutud materjal. Sama olulise osa moodustas aga ka minu händkakuprojekt, mis oli just tänavusel kevadel kulmineerunud.

Foto “Perepilt” oli ainus kogu nädalavahetuse kestnud pildiprogrammide jadas, mis teenis publikult spontaanse aplausi. Veelgi enam, pärast esinemist aplausi saatel oma kohale naastes nägin, et National Geographicu loodusteemade valdkonna toimetaja oli saatnud mulle meili sisuga: “Sven, sinu seeria on valmis, me tahame neid pilte!” Vau!

Aasta lõpp kujuneski händkakupiltide läbivaatamisele ja valimisele, millele järgnes pooleteise tunni pikkune telefoniintervjuu National Geographicu peakorteriga Washingtonis. Enne jõule sai pildivalik paika ja teatavaks ka loo ilmumise kuu. Töö tekstiga jätkus 2012. aastal.

2012 – Kakukodu ja National Geographic.

2012. aasta algas külmarekordiga. Mitte absoluutse Eesti rekordiga, vaid minu pildiretkel olemise külmarekordiga. Ühel veebruarihommikul sõbraga Võrumaalt Lääne-Virumaale pildistama sõites näitas sõiduvahendi, mis ise külma pitsituste all krigises ja nagises, temperatuurinäidik -37 külmakraadi. Eelmine rekord pärines 2007. aasta jaanuarikuust ja oli -31,5 kraadi.

Selline näeb välja Läänemeri, kui pakase väljendamine kraadides langeb neljanda kümne teise poolde.

Enne kevadhooaja täistuure vahetuvad välja minu fotokoti kaameraosakonna töölised. Puhkusele lähevad Nikon D3s ja minu üliustav Nikon D3x ning nende asemel võtavad kohad sisse Nikon D4 ja Nikon D800E. 12 ja 24 megapikslist saavad 16 ja 36.

Aasta ime juhtus seoses händkakkudega ja selleks peame korraks minema tagasi 2011. aastasse. Pärast Londonist naasmist läksin kakuperele nende peatsest maailmakuulsusest sõnumit viima. Kohale jõudes ootas mind ees halb üllatus – hännakate pesapuu oli minu äraolekul pidanud sügistormi jõule alla vanduma. See tõsiasi vajus mulle justkui tollesama tormi langetatud puu raskusega selga ja kogu paar nädalat vallanud rõõm kahvatus. Kas see on lõpp, mõtlesin ma? Peagi olin tagasi, sest teadsin, et ümbruskonnas leidub veel võimalikke pesatüükaid. Mõned tundusid läbi minu inimese pilgu lausa nii sobivad olevat, et koli kasvõi kohe sisse. Teised olid aga murdunud ebasoodsalt, jättes tüükale teravad ogad turritama. Valmistasin kakudele omalt poolt kolm tüügast, milledelt ma raiusin, saagisin ja lihvisin teravad ogad maha ja jäin lootma…

…jätkame 2012. aastas. Ühel päikeselisel aprillipäeval, kaks kuud enne kakuseeria ilmumist NG-s, läksin ma uuesti oma kakkudele külla. Ei mõelnud midagi, isegi ei lootnud. Seda suurem oli üllatus, kui nägin, et üks kolmest minu poolt pesitsuskõlblikuks töödeldud pesapuust oli kakkudele sobinud. Mind vallanud tunne oli midagi uut, midagi täiesti erakordset. Tundsin, et kakud andsid mulle võimaluse oma nägemust maailma suurimas ja tuntuimas ajakirjas näidata. Vastutasuks sain mina neile anda kodupuu. See oli võimas looduselamus!

Ehitatud kodupuu. Esimene foto minu poolt sobivaks töödeldud pesatüükast koos minu tööd sobivaks hinnanud emaslinnuga. 

Edasine oli minu jaoks täiesti uus maailm, sest mitte kunagi varem polnud ma saanud jälgida händkakkude pereelu avatud pesatüükas. Õõnespesad olid kakkude igapäevasaladusi alati kiivalt varjanud. Tundus nagu olnuksin pesapuu valmistamisega kakkudele just võla tasunud, kui nad oma saladuste avaldamisega minust kohe uuesti tänuvõlglase tegid.

Ja siis see juhtuski. Minust sai esimene Eesti fotograaf, kelle loomingust jõuab täispikk fotoseeria rahvusvahelise National Geographicu kaante vahele.

Händkakk lendas kaanele. Eestikeelne National Geographic valis händkaku kaanefotoks. Kusjuures kaanefotod annab ette Washingtoni peakorter. Eesti väljaande peatoimetaja palus ajaloolise pretsedendi valguses teha kaanefoto ka händkakuga ja see õnnestus.

Aastale pani väärilise punkti oktoobri lõpus saabunud talv. Sellest aastavahetusest on kirjutamise hetkeks (03.01.2017) pärit ka Eestimaa viimane korralik talv.

Foto “Järgmisel hommikul” tähistas varajast talve ja minu rõõmupeo algust. Nikon D800E detailsus, dünaamika ja värviedastus olid sama üllatavad kui poolde säärde ulatuv lumi oktoobri lõpus.

2013 – Taas taevasse. Mitmel moel ja mitmel pool.

2012. aasta lõpus hakkab küpsema üks mõte. Küpsemine on tingitud “Pääsukese Eestimaa” lettidelt kadumisest. Aerofoto raamat Eestimaast müüb läbi vähem kui aastaga. Pingelisest graafikust ja ilmaoludest tingitult jäi rahvale meeldinud raamatust minu arvates paljugi välja. Just seepärast innustab ahjusoe mõte mind pühenduma raamatule “Pääsukese Eestimaa 2”.

Raamatu “Pääsukese Eestimaa 2” esimese lennu eesmärgiks saab Soomaa viies aastaeg.

Pärast Soomaa lendu jõuab läbi heade Eesti Nikoni inimeste minuni info Riia valimisest Euroopa 2014. aasta kultuuripealinnaks. Niisiis hakkan õhust vaatlema nii oma kodumaad kui ka minu isapoolse vanaema sünnimaad Lätit. Tõotab tulla lennukas aasta!

Esimene lend fotoprojekti “RIGA+” jaoks Läti pealinna Riia kohal jahedal kevadõhtul.

Samal ajal jätkavad ka kakud oma trikke. Või siis pigem sunnitud manöövreid. Viimane korralik Eestimaa talv, mis kestab poole aprillini sunnib kakud metsast välja. Miks? Sellepärast, et pesitsushooaja alguses märtsi teises pooles on minu poolt ehitatud pesatüükal veel peaaegu poolemeetrine lumest katus. Seevastu händkakkude kodumetsaga piirneval raiesmikul on suutnud kõrge märtsipäike ainsalt pesapuuks sobivalt tüükalt lumemütsi veeauruna pilvedesse saata.

Avamaastikul asuva pesapuu tõttu saab teoks minu ammune, täpsemini 2007. aastal tekkinud, unistus jäädvustada öise eluviisiga lindu tähistaeva taustal. Foto “Imeline öö” leiab hiljem tunnustust pajudel fotokonkurssidel tuues koju Grand Prix Baltic Nature Photo 2014 auhinna, esikoha linnufotode kategoorias fotokonkursilt Melvita Images Awards Competition 2014 ja teise koha kategoorias “Loomad omas keskkonnas” Looduse Aasta Foto 2014 konkursilt. 

Eesmärgiga laiendada oma aerofotohaaret saab minust südasuveks piloot ja päris oma lennuvahendi omanik. Paraplaani kasutamine avab mulle “Pääsukese Eestimaa 2” raamatu tarbeks uued maastikud, vabama kõrguse (pigem madaluse) valiku ja paindlikuma lennugraafiku.

Aasta lõpp tõi häid uudiseid rahvusvahelistelt fotokonkurssidelt. Kategooriavõit ja kolmas koht GDT European Wildlife Photographer of the Year 2013 konkursilt imetajate arvestuses. Lisaks tunnustusi Melvita Images Awards Competion konkursilt.

Foto “Sokk all, paremas nurgas” tõi mulle imetajate kategoorias esikoha fotokonkursil GDT Wildlife Photographer of the Year 2013.

2014 – “RIGA+” ja “Pääsukese Eestimaa 2”.

2014. aastal alguses oli talvega nappus käes, aga mul oli kaks fotoprojekti pooleli, mis ilmtingimata vajasid talve karget hingust. Lisaks muidugi minu talve armastav hing, mis samuti toitu küsis. Nagu esimese aerofoto raamatu puhulgi, tuli jälle appi jaanuari lõpp. Kõik taandus kahele külmale päevale, millest esimesel lendasime helikopteriga Lätis ja teisel lennukiga Eestis.

Kakuhooaja alguses saabub mulle korraga mitu head uudist. Esiteks, saan teada, et “Pääsukese Eestimaa 2” raamatu kaanefotoks valitud foto võidab fotokonkursil Baltic Photo Contest 2014 esikoha maastikufotode kategoorias. Aasta teises pooles tuleb see foto tunnustustega tagasi ka GDT Wildlife Photographer of the Year 2014 konkursilt. Esimese hea uudise teine pool toob mulle Grand Prix auhinna Baltic Photo Contest 2014 võistluselt minu unistuste kakufotoga öötaeva taustal.

Foto “Pääsukese Eestimaa, teine”.

Teiseks, jõuab minu fotokotti uus aparaat Nikon D4s. Autofookusrevolutsioon algas ja ISO kvaliteet läks veelgi paremaks. Kirjutasin toona sellest kaamerast nii.

Juuni alguses ilmub aerofoto raamat RIGA+. 

Juunis jõuan siiani oma retkedest kõige metsikumasse paika – Teravmägedele. Retk toimub hea sõbra Roy Mangersnesi juhendamisel. Lisaks minule on ekspeditsioonil veel kolm eestlast, samuti minu head sõbrad ja loodusfotohuvilised. Enne ja pärast 9 päeva pikkust merereisi, mille jooksul elame ainult laevas, veedame kolm päeva Longyearbyeni lähistel polaarpäevaga kohanedes ja ümberkaudseid elukaid jäädvustades. Elu algabki seal alles pärastlõunal ja ka kell kaks öösel kohtab lisaks hulludele loodusfotograafidele (meie, Roy ja tema kohalik kamraad Frede) ka omajagu kohalikke.

Teravmägedelt naastes jõuan vaevalt Tallinnas maanduda, kui tuleb jälle õhku tõusta, sest “Pääsukese Eestimaa 2” vajab lõppviimistlust ja käes on Eesti kultuuri tähtsündmus – üldlaulupidu. Lubade hankimine on tavapärasest keerulisem, sest lennuplaan tuleb kooskõlastada ka korraldaja turvaülemaga. Saame jutule ja kõik sujub, aga alles üheteistkümnendal tunnil, paar tundi enne tantsupeo otsustavaid kujundeid.

“Päike loojub, laulupidu kestab”

Foto “Ühe jalaga Eestis, teisega Lätis” hilissuvisest lennust paraplaaniga Koiva-Mustjõe maastikukaitseala kohal.

Sünnipäevakuul septembris jõuab minu fotokotti uus fotoaparaat Nikon D810. Sellist värviülekannet ja dünaamilist ulatust polnud veel maailmas nähtud. Lootsin, et ehk saab D3x endale väärilise järeltulija, kuid D810 autofookus pole siiski sama võimekas nagu D4s oma, mistõttu tuleb ideaalset D3x järglast veel oodata. Loomulikult peab see olema ka suures keres. Tänapäeval levinud väikesed ja kerged hübriidnikatsid võivad ju kotis vähe ruumi võtta ja vähe kaaluda, aga reaalset tööd nendega siiski teha ei saa. Vähemalt mina ei saa. D810-st saab aga minu igapäevane kaaslane D4s kõrval. Failid on lihtsalt niivõrd uskumatu kvaliteediga, et ma püüan pisikesest kerest ja kesisemast autofookusest vaatamata võimalikult palju just selle kaameraga pildistada ning D4s tuleb välja alles tõelistes pähkelolukordades. Ärge nüüd valesti aru saage. D810 autofookus on väga võimekas. Lihtsalt ma võrdlen teda D4s-i näol maailma parima autofookussüsteemiga ja siin jääb D810 pisut alla.

Aasta lõpp toob jälle häid uudiseid rahvusvahelistelt fotokonkurssidelt. Vaatamata sellele, et teist aastat järjest unustan ma saata oma fotod BBC fotokonkursile, ma oskan samasse ämbrisse astuda ka kolmandal aastal. Õnnestumist GDT-l ma juba mainisin, kuid sellele lisandvad võidud Melvita Nature Images Awards 2014 fotovõistluselt fotodega “3 + 3”, “150 miljonit kilomeetrit” ja “Imeline öö”.

Enne aasta lõppu saab minu aerofotode tehnika täiendust peegelkaamerat õhku tõsta suutva drooni näol. Nüüd on “Pääsukese Eestimaa 2” raamatus fotosid kõigilt lennuvahenditelt: droonilt; paraplaanilt; helikopterilt ja lennukilt.

Trükisoe “Pääsukese Eestimaa 2”.

2015 – Õnn ja õnnetus ja õnn.

2015. aasta alguses on olek erakordselt kerge, sest kahe möödunud aastaga said selja taha kaks suurt fotoprojekti. Talv on küll kesine, aga piisavalt krõbe aeglase vooluga jõgede kaanetamiseks. Suure Emajõe ääres saabub aasta esimene suur vedamine. Kuusteist päeva järjest saan ühel jõelõigul jälgida ja jäädvustada minkide ning saarma talviseid tegevusi.

Poolveelise eluviisiga saarmas ja mink tegelesid sel ajaperioodil talvituvate rohukonnade pideva püüdmise ning õgimisega.

17. märtsil saabub Eestisse põhjamaadele sarnane päikesetuul ja toob kaasa seninägematu virmaliste vaatemängu. Järgmisel õhtul teevad händkakud mulle kingituse ja kuu aega hiljem teisegi. Nendest jutustan pisut hiljem.

Foto “Sini-must-valge” toob mulle fotokonkursilt Baltic Nature Photo 2015 Grand Prix auhinna. 

Aprilli lõpus satun kokku ühe metsisega. Jah, ta on pisut ku-ku. Õigemini ikka päris palju. Tema stiiliks on õhtune mängutrall. Täpselt siis, kui ma tulen külla oma händkakule, tõmbab mõtus oma eputamisega tähelepanu endale. Hommikuti teda näha pole. Hakkasin juba kahtlustma, et ehk jagab ta hommikuti maid lähedal asuvas pärismängus. Võib olla on tal nii palju kuraasi, et pelgalt suguvendadega kiseldes ei suuda ennast tühjaks rabeleda, mistõttu tuleb ka inimestele kallale tikkuda.

Nunnumeetri skaala tipuseeria rebasekutsikatest, kes kallistavad, musitavad ja lõpuks üksteise kaisus uinuvad. Nikon D810 värviedastus on siiani uskumatu. Nüüd saab õrnast ja magusast valgusest maksimumi võtta.

Ja siis korraga! 3.augusti öösel saavad head asjad otsa. Minu uusima fototehnika – drooni, akud tekitavad öösel järgmiseks päevaks fotokotti pakitult sellise hävingu, et kogu elamine läheb mahakandmisele. Õnneks pääseme perega õigel ajal korterist välja.

Kuumus hävitab muuhulgas minu aastatega kogutud raamatukogu. Alles ei jää ühtki raamatut. Lisaks hävineb peaaegu kogu fototehnika. Otsesest põlengust pääseb minu armastatud D3x, mis peab eraldi kapis ja eraldi fotokotis auga väljateenitud pensionipõlve. Kuumus jõudis isegi sinna ja D3x vajab pisikest remonti, kuid kunstlik hingamine ja paari vähetähtsa, kuid olulise elundi siirdamine kannab vilja ning kaameravana ärkab uuesti ellu. 

Aasta lõpeb taastudes, fotoretkega Põhja-Rootsi ja Põhja-Soome ning ilma Eestimaise talveta, kuid ühe unustamatu tormielamusega Saaremaal ja selle kodulehe valmistamise algusega.

Head Nikoni inimesed saadavad mulle uue tehnika. Tuleb välja, et nad pole ainult maailma parima fototehnika valmistajad, vaid ka maailma südamlikumad inimesed.

Mässav Läänemeri 7. detsembril.

2016 – Ikka hännakad.

Händkakud ei lõpeta rekordite purustamist ja uute elamuste pakkumist. Tulenevalt olematust talvest alustavad nad pesitsusega rekordvara – juba 13. märtsil istub emaslind munadel. Pesapaik on neil endine, kuid pesapuu uus. Juhuse tahtel just puu, mille eelmisel aastal pesast väljalennanud toonane poeg oma esimeseks ronimisülesandeks võttis.

Foto “Minu nunnu” on üks nendest, mida uus pesapuu pakkus. Ülejäänud 46. kakupäeval pakutu jääb hetkel veel saladuseks.

Kakuhooajaks jõuab minu fotokotti uus tehnikaime Nikon D5. D4s-ga alustatud autofookusrevolutsioon on tubli, väga tubli sammu edasi astunud ja Nikon D5 autofookus on midagi seninägematut. Kirjutasin sellest imemasinast niimoodi.

Nikon D5 toob kohe ka auhinna! Melvita Nature Images Awards fotokonkursilt saabub tunnustus minu musträhnifotole “Näljased”

Suvel külastab meid maakodus torm, mille kõrval muutub haledaks varjuks möödunud aastat ärasaatnud torm Saaremaal. Mere ääres ei tule tormi purustav jõud üldse esile. Ta küll murrab laineid ja pillutab neid kaldal kaugemale kui muidu, aga ainus nähtus, mis sellega kaasneb on rannajoone ajutine muutus. Lõuna-Eestit külastanud juulitorm aga purustas. Ta kujundas Karula kuppelmaastiku metsad täpselt oma äranägemise järgi ümber. Tegelikult ei jäänud seal kandis ei metsadest ega ka vanadest külaparkidest mitte midagi järgi. Kuni aasta lõpuni oli sealse maastiku ainsaks heliks igast metsatukast kostev mootorsae hääl. Inimesed likvideerisid oma kahjusid. Tormis langes ka ülaloleval pildil ilutsev musträhnide pesapuu, mis oli juba kolm aastat rähnipaarile pesitsuspaika pakkunud ja üles kasvatanud pool tosinat noort musträhni. Tormi tõttu tuli koju jõudmiseks uus tee rajada, sest vana oli puuvaiba alla mattunud.

Foto “Üks jäi” ilmestab Karula rahvuspargis juulikuus möllanud tormi jõudu.

Aasta lõpus saab minust esimene Eesti droonifotograaf, kui selline sõna on olemas, kelle foto Eestimaast leiab tunnustust rahvusvaheliselt olulisel fotokonkursil. Droonid on tulnud, et jääda.

Foto “Head jaanipäeva!” leiab tunnustust fotokonkursil GDT European Wildlife Photographer of the Year 2016.

2017 – Elame, näeme, püsige lainel!