Looduspiltnik Sven Zacek: "Mööda ilvese jälgi tasub käia, sest kõige viimase jälje küljes peab olema ka ilves ise!" (25)

Rohkem pole Sven üksi metsas mütates hirmu tundnud.

Tõsi, veidi kõhedust tekitas hundikari, kes ajas süsteemselt looduspiltniku jälgi. Nimelt tallas Sven ühel talvel paar nädalat jutti iga päev läbi kindla tee: metsast jõe äärde kopraid, saarmaid, minke otsima, ning ringiga tagasi. Taaskordset tiiru alustades avastas Sven ühtäkki, et neli hunti on ta jäljed läbi käinud. Hundid olid justkui luuranud, kuhu mehel asja.

Järgmisel hommikul leidis Sven taas oma eilsetelt jälgedelt värsked hundirajad. Ja nii mitu-setu päeva jutti.

"Siis oli kah ikka sihuke tunne, et ju nad mind kuskil piiluvad," tunnistab Sven.

Pigem kõnnib ja hiilib kui kükitab

Hiljukesi ringimüttamine on Sveni lemmikviis piltide leidmiseks. Varjes – seda kasutatakse üldjuhul lindude pildistamiseks – ta eriti istuda ei viitsi.

Esiteks kulub selleks sageli jube palju aega, sest varjesse sisenetakse hommiku- ja väljutakse õhtupimeduses, Sveni rekord on 13 tundi ühe koha peal passimist.

Teiseks võib oodatud lind laekuda kohtumispaika absoluutselt valel ajal – näiteks keset päist päeva, mil valgus pole tema pildile püüdmiseks just kõige parem.

"Lisaks on varjes istudes juhtunud, et taevas läheb nii punaseks, et mõtled: oi, kuidas tahaks olla praegu seal või seal järve

ääres, küll saaks kihvte pilte," muigab Sven. "Kui kaku-teema välja arvata, siis viimastel aastatel olen ma katsunud rohkem liikuda."

"Kaku-teema" tähendab Sveni kolme aasta pikkust tihedat läbikäimist ühe händkakuga. Inimene ja lind said nii sõpradeks, et kakuproua lubas Svenil päevast päeva oma tegemisi pildistada.

Hakatuseks viskas püssi põõsasse

Umbes 40 000 kakufotost ilmus ajakirja National Geographic juunikuu rahvusvahelises numbris 8pildiline seeria. See on saavutus, millega pole siiani hakkama saanud ükski Eesti loodusfotograaf, kuigi National Geographic on avaldanud nii Remo Savisaare kui mõistagi ka enda kauaaegse ajakirjaniku Priit Vesilinnu ülesvõtteid.

Kuidas 31aastane Sven Začek nii kaugele ja kõrgele jõudis? Tuleb välja, et püssi põõsasse visates.

Jahimees Sven tüdines õige kiiresti, et keegi ei uskunud tema klassikaliselt tõepäraseid jäägrilugusid: "Ma nägin täna nii-ii suurt põdrapulli!"

2003. aasta sügisel müüs Sven püssi maha ja ostis lainurk-objektiivi."Mõtlesin, et pildile ei saa keegi vastu vaielda: näed, on suur loom; tahad, loeme sarveharud üle?" räägib Sven.

Siin on tema kohtumised suurte ja vägevate, aga ka lihtsalt huvitavate ja põnevate loomadega.

Meil on nüüd sektsioonis mees, kes hunti ei lase!

"Kõige ägedam ja ootamatum oli kõige esimene kohtumine hundiga. Olin esimest päeva püssiga jahil. Jahijuhataja ütles jahi alguses: täna me laseme metssiga.

Istun pukis ja vaatan: hunt tuleb! Vaatan läbi optika: ilus, võrratu, tuleb otse läbi heina peale.

Loomulikult ma ei vajutanud päästikule, mõtlesin, et mul ei ole pärast öelda mitte ühtegi põhjust, miks ma vajutasin!

Tollel ajal oli hunt meil veel lindprii, teda võis küttida aasta läbi ja mehed said kergelt öelda vihaseks: meil on nüüd sektsioonis tropp, kes hunti ei lase!

Aga esimesel aastal, kui ma pildistama hakkasin, vedelesid mul hundid lausa jalus. Kõlab, jah, nagu voodoo.

Kõige kihvtim oli see, kui sain jälgida 8pealist hundikarja, seal oli neli noort ja neli vanalooma. Avastasin nad ühelt jõeluhalt, kuhu ma läksin tegelikult põtrasid ja kitsi pildistama. Vaatan õhtul – hundid. Tulen järgmisel hommikul tagasi – ikka hundid. Kolmandal korral – taas hundid!

Seal ma väga lähedale hiilida ei söandanud, mõtlesin, et ma ikka ei ole nii kõva mees. Istusin lihtsalt umbes saja meetri kaugusel ja vaatasin, kuidas nad õpetasid väikseid hunte hiiri püüdma. Pilte sain kah: hundid hommikuses päikesetõusu-udus."

Vilistasin siis vaikselt – ja ilves vaatas mulle otse silma

"Minu esimesel isadepäeval, suvel oli sündinud Evalotta, läksin hommikul kohe päikesetõusuga välja. Üks sõber andis hea põdravihje, aga öösel oli olnud kõva lumesadu ja ilmamuutus paneb loomad kohe teistmoodi käituma. Põdrakari oli igatahes mujale läinud.

Hakkasin hästi vaikselt edasi sõitma – sulailm on kõige helitum aeg –, kui järsku hüppas ilves metsatee peale, ja kohe tagasi metsa.

Ma sõitsin tema jälgedest üle ja parkisin auto kiiresti ära. Mõtlesin, et voh, väga hea, värsked jäljed on olemas, nüüd ma käin tunde ilvese taga, vaatan, mis ta teeb ja kuhu läheb.

Võtsin tagaistmelt fotoka, lükkasin ukse vaikselt kinni, keerasin end ringi ja: ilves on tee peal tagasi, nii 15–20 meetrit eemal! Ning vahib tolles suunas, kus ma enne autoga olin. Laskusin põlve peale maha ja mõtlesin, et ei saagi pilti teha, ilves ei piilu minu poolegi. Vilistasin siis vaikselt – ja ta vaatas mulle otse silma, poseeris mõnusas lumesajus. Tegin pildid ära ja siis läks ilves üle tee.

Teise, ägedama ilvesepildi, mis on vist ainulaadne Euroopas, kui mitte kogu maailmas, sain ma jälle infrapunapäästikuga kaameraga, mis metsas ise toimetas. See tegi neli pilti korraga. Hunt ja karu olid ilusti esimese pildi peal, teises kaadris nad juba hüppasid eemale, sest kaamera plõks on päris vali. Aga ilvesepere ei põgenenud. Ema vaatas rahulikult ringi ja väiksed kutid sõelusid edasi-tagasi."

Metsas on kobras tohutult arg loom – paneb kohe minema

"Huvitav lugu oli Emajõe peal, viis-kuus aastat tagasi, kui koprad tulid päris linna lähedale toimetama. See andis nende vaatlemiseks ja pildistamiseks väga hea võimaluse, sest nad olid harjunud inimese lõhnaga. Metsas on kobras tohutult arg loom – nii kui ta mingit lõhna tunneb või heli kuuleb, paneb kohe minema.

Kuna kopraid on praegugi nii palju, et neil pole enam kohta, kus elada, on kõik kraavid, ojad ja jõed neid täis ning nad peavad harjuma inimese lähedusega.

See oli üks rekordmadala veetasemega aasta, Võrtsjärve ümber oli kilomeetrite kaupa liivaranda. Emajõgi oli kah nii madal, et sai taimestikust, mis muidu kasvas veepiiril, läbi minna ja visata end liivakalda peale pikali. Mina olingi siis koprale lähedale hiilinud, nii viie-kuue meetri peale, kui vaatan, et keegi tuleb: kõnnib, seisatab, kõnnib veel lähemale, seisatab jälle. Midagi on tal käes ja kogu aeg tõstab seda näo juurde. Tüüp oli mulle juba 10 meetri peale tulnud, aga vahtis ümberringi niimoodi, nagu ei näeks midagi.

Hüppasin siis püsti. Tuli välja, et oli liiminuusutaja – kilekott oli käes ja muudkui hingas sealt midagi sisse. Ma küsisin, et mis sa segad mind, ma pildistan siin kobrast. Tema mulle vastu, et kus sul siin kobras on?

Ja just sel hetkel ujus kobras meist kahe meetri kauguselt mööda. Ma ütlesin, et näe, siinsamas!"

20 meetri kõrgusel sai varjes tunde kanakulli pesa passitud

"Minu puu otsa varjete ehitamine sai alguse kanakulli pildistamisest ja esimesel korral ehitasin ikka kapitaalse platvormi. Sellest pildistamisest ongi kõige enam meeles vaev, kuidas ma statiivi ja fotoka ja söögi, joogi ja lisariided puu otsa tarisin. Redelit ei olnud, esimeste oksteni kolme-nelja meetri kõrgusel tuli karu panna.

(Karu panema – piltnik hüpitab end käte ja jalgadega tüvele klammerdudes puu otsa, täpselt nii, nagu ronib siledat mändi mööda üles karu. – R. K.)

Seal sai siis kitsas varjes, see oli päris kõrgel, 20 meetri peal, tunde kanakulli pesa passitud.

Kanakulliga on selline teema, et ta on hämara ja sünge metsa, laanekuusiku lind. Aga inimesed ajavad teda sassi hiireviuga. Kõik ütlevad, et oi, meil on siin kassikakud ja kanakullid, mis tegelikult tähendab, et neil on kõrvukrätsud ja hiireviud.

Kanakull ei tiiruta kunagi taevas, kanakull varitseb ja sööstab. See, kes tiirutab, on tavaliselt hiireviu või konnakotkas. Kotkal on nagu sõrmed tiiva otsas (Sven ajab oma näpud harali ja näitab, milline on kotka tiiva tipp – R. K.).

Kanakull on kanakull selle pärast, et ta sööb metsakanalisi: laanepüüsid, nurmkanu, tetresid. Tema kodukanade juures ei käi, neid viivad talunikelt ära kas nugised või rebased."

Järsku kuulen: keegi tuleb, aeg-ajalt käib väike raksatus

"See oli 2006. aastal, kui ma proovisin lendoravat pildistada ja passisin ühes Ida-Virumaa metsas puu all.

Järsku kuulen, et keegi tuleb: astub vaikselt, aeg-ajalt käib väike raksatus. Siis hakkasin tihedate puude vahelt tumedat kogu nägema, ta oli võrdlemisi lähedal, nii 30 meetri peal. Mõtlesin, et kes see ikka on, mõni metssiga.

Kui ta ära läks, kõndisin jälgi uurima ja nägin: hoopis karu! Siis oli küll veidi hirmus tunne.

Esimese pildi karust sain ma aga metsa jäetud kaameraga. Panin infrapunapäästikuga kaamera ühe loomaraja kõrvale ülesse ja läksin sellele kuu aja pärast järgi. Selgus, et karu oli käinud isegi kaks korda. Sain päris kihvtid pildid."

Jõudsin kohale natukene hilja, nägin stseeni pärast seksi

"Kui ma pildistamisega alustasin, tahtsin kõigepealt püüda pildile põtra ja jällegi oli kohe esimesel aastal kõvasti õnne.

Armsaima ja huvitavaima põdramomendi sain septembris 2004, kui oli põtrade pulmaaeg. Mina jõudsin kohale natukene hilja, aga nägin, jah, stseeni pärast seksi.

Põdralehm juba puhkas maas, suurel kühvelsarvedega pullil rippus aga kõhu all veel see roosa värk. Ja kaks kevadist vasikat olid kah veel sealsamas. Tavaliselt ajab ema selleks ajaks vasikad minema, aga ju need olid jõudnud juba tagasi tulla.

Situatsioon lõppes sellega, et kaamera mälukaart sai täis – need olid mul siis veel nii pisikesed.

Tulin rahulikult tagasi, põdrad jäid edasi puhkama."