Tigekull Sven Zacek vantsib koos huntidega

Zacek ütleb, et nii kõrgel positsioonil istudes eksleb pilk tahes-tahtmata ringi ja otsib, millest kukkumise korral kinni võiks haarata. Hullude tükkide tegemine kuulub aga loodusfotograafi töö juurde.

Et saada paar tõeliselt head pilti kuus, tuleb kümnete kilomeetrite viisi jälgi ajada, läbi jääkülma vee jahitavale järele sumada, seitse tundi puu otsas passida või maas lamada ja oodata, millal saabub õige hetk. Vähemalt siis, kui sa oled professionaal nagu Zacek.

Ometi ei tegele Zacek pelgalt pildistamisega. Ta pakub teistelegi loodusfotograafidele võimalust oma töid näidata: koos Jaak Põdraga annab ta välja Eesti ainsat loodusfotoajakirja «Lofo» ning on üks internetilehe Looduspilt.ee asutajatest ja eestvedajatest. Eelmise aasta lõpul üllitas ta rohkete piltidega paeluva raamatu «Kohtumisi metsloomadega», mida poeriiulitelt enam ei leia.

Vahetas Brad Pitti kella kaamera vastu

Oma esimestele loodusretkedele ei võtnud Sven Zacek kaasa fotokotti nagu praegu, vaid viskas selga püssi. Koos jahimehest äiaga metsas kolades sattus ta aga peale nii võimsatele vaatepiltidele ja koges nii vingeid hetki, et kodus neid naisele kirjeldades sõnadega enam toime ei tulnud.

Nii käis mees paar kuud metsas, ühel õlal püss ning teisel vanaisa Zenit, millega paremaid palasid jäädvustada. Varsti jäi see õlg, millel oli rippunud vint, tühjaks.

Kui Zacek kuue aasta eest esimest isiklikku fotovarustust soetama asus, tuli talle appi tema teine suur hobi — vormelid. «Ma olen juba 1993. aastast saadik vormelifänn, kuigi nüüd olen võistluste ajal tihti metsas. Tollal ei jäänud mul aga ükski etapp vahele.»

«Autolehe» korraldatud ennustusvõistlusel pälvis noormees hooaja peaauhinna, poes üle 20 000 krooni maksnud käekella firmalt TAG Heuer, kes on üle kahekümne aasta McLareni meeskonna toetaja olnud. Kell, mille kandjate hulka kuulub terve kuulsuste armaada, alates Uma Thurmanist ja lõpetades Brad Pittiga, ei jäänud Zaceki randme ümber kauaks.

«Müüsin tolle eBay internetioksjonil maha ja sõber, kes elab USA-s, hankis mulle saadud raha eest odavalt kaamera,» räägib piltnik. «Algul arenesingi tehnikaredelil nii, et kui Ameerikast saadud aparaat ennast minu jaoks ammendama hakkas, müüsin selle siin kallimalt maha ja ostsin sealt sama summa eest parema.»

Praegu oma varasemaid töid silmitsedes leiab Sven Zacek nii mõnegi vea, mida ta toona tähele panna ei osanud. Sellest hoolimata said tema pildid konkurssidel tunnustuse osaliseks juba mõni aasta pärast sõrme fotograafiale andmist ning praeguseks on ta tiitleid korjanud hulgi.

Igal hindajal on oma taust

Ühel Eesti suuremal, «Loomafoto» võistlusel pälvis tema pääsukese pilt 2005. aastal peapreemia.

«Seevastu «Looduse aasta foto» valimisel kutsutakse mind igaveseks teiseks,» muheles Zacek. «Eelmisel aastal sain teise koha ühes ja tänavu lausa kolmes kategoorias.»

Fotovõistlustest võtab Zacek osa eelkõige selleks, et vaateväljas püsida ja nõnda kliente leida. Muidugi meeldiks talle esimeseks tulla, ent ta ei lase ennast häirida ka hõbemedalitest.

«Konkursi tulemused sõltuvad konkreetsest žüriist,» on ta veendunud. «Iga hindaja taust ja kogemus on isesugused. Võib-olla mõnel astus põder kunagi marjakorvi puruks ja nüüd ei anna ta ühelegi põdrapildile üle kolme.»

Zacek veel žüriis istunud ei ole, sest alati on tulnud kutse ajapuuduse tõttu tagasi lükata — vaja ju endal pilti teha. Ent nüüd, mil «Lofo» ja Looduspilt.ee on koos fotoportaaliga Nagi.ee ise võistluse korraldanud, peab ka tema hakkama rangelt hindeid panema.

«Mina olen pilte vaadates emotsiooninäljas: foto peab tekitama minus mingi tunde,» lausub Zacek. «Minule ei ole oluline niivõrd see, et metsseal on näiteks üks sõrg kaadrist väljas, kui see, et teine metssiga on tal kukil.»

Zaceki sõnul on Eesti loodusfotograafia tase viimastel aastatel märgatavalt tõusnud ja sellised pildid, millega kolm-neli aastat tagasi võinuks konkurssidel võita, ei leia nüüd enam äramärkimistki. «Üha rohkem oodatakse originaalsust,» rõhutab ta.

«Kõige lihtsam on teha klõps sellest, kui mäger pistab pea urust välja. Ent see on pelgalt dokumentaalkaader. Pilt on midagi rohkemat: see eeldab tegevust,» kõneleb Zacek.

Heast portreefotost veelgi raskem on tema arvates teha keskkonnafotot. Niisuguse teose peategelane võib olla kas või pisike kits kaugel heinamaal, kui sellele annab nüansi mõni vääruslik lisand. Olgu selleks siis äikesepilve ähvardavalt tume taust, loojangu kuldne kuma või päikesekiirtes sätendavate putukate tants.

Umbes niisugust pilti võib näha Zaceki esimese, loomadest rääkiva raamatu kaanel. Tänavu jõuludeks plaanib ta välja anda teise, mis on pühendatud lindudele. Nii nagu ta eelmisel aastal sihikindlalt loomi jahtis ja kõik muud objektid tagaplaanile jättis, olid tänavu eelisobjektiks linnud.

Peamiselt oma kodukandis Tartumaal tegutsev Zacek möönab, et selline niinimetatud spetsialiseerumine tüütab üsna varsti ära ja nüüd tahaks ta vahelduseks uuesti loomad ette võtta. Eeskätt hundi, oma lemmiku, ja kaua otsitud karu.

Soe suhe susidega

Hundid köidavad Sven Zacekit intellektiga. Sellega, et nad on sitked, vastupidavad ning suutnud ellu jääda, ehkki neid on aastasadu taga kiusatud. Mida targem loom, seda raskem on teda muidugi pildistada, ent õnneks meeldib Zacek huntidele samuti. Ja mitte kulinaarses mõttes.

Ta on harva tabatavate võsavillemitega trehvanud umbes kümnel korral. Ühel neist jälgis ta pikalt kaheksaliikmelist karja, kus parajasti kutsikaid hiiri püüdma õpetati. See andis talle oma sõnul nii tugeva elamuse, et pildistamine jäi sootuks kõrvaliseks.

«Nad ei pannudki mind tähele!» meenutab fotograaf ikka veel kerge imestusega hääles. «Enne jõudis hommik kätte ja nad läksid ära võssa.»

Sageli tuleb hundi pildistamiseks pikalt tema radadel liikuda, jälgi ajada, varitseda ja oodata, kuid vahel astub susi suisa ise ligi.

Esimene hunt, keda Zacekil õnnestus autos istudes jäädvustada, vahtis temaga kaua tõtt, kadus siis veidikeseks metsa ning tuli enne lõplikku lahkumist veel korra välja, justkui hüvasti jätma.

Hallivatimeeste ees Zacek hirmu ei tunne, küll aga tekitab temas kartust karu, kes on ka ainus suur Eesti imetaja, keda tema fotopangas seni pole.

Need kaks tõika pole muide põrmugi seotud. Zacek on mesikäppa taga ajanud küll, ent too hoiab kohtumisest kangekaelselt kõrvale nagu võlgnik kohtutäituri eest.

Tunamullu märtsis äsja ärganud metsaotti jälitades ei tahtnud fotograafi teadvusest kuidagi kaduda mõne aja eest nähtud dokumentaalfilm Ameerikas karu rünnaku ohvriks langenud looduspargi vahist. Samuti teadis ta, et loom on näljane ega oleks kohtudes kuigi heas tujus. Hirmuvärinast hoolimata kõndis ta karu järel ka siis, kui nägi, et too on omakorda põtra jälitama asunud.

«Saagi juures olev karu pole naljaasi,» nendib ta. «Kogu tee mõtlesin, et äkki on järgmise lagedama koha peal põder maas ja karu tema kohal. Lõpuks leidsingi tema saagi — pooleldi ära söödud metsseakesiku. Panin jooksuga minema, aga nagu pärast kaugemalt järele uurisin, oli karu juba ära läinud.»

Lindude hulgas on Zacekil tabamata liike tublisti rohkem kui loomariigis. Üks neist on kassikakk, kelle nime Zacek ise kaudselt kannab. Nimelt on Looduspilt.ee kasutajate staatused ristitud loomade järgi ning ühena neljast administraatorist nimetatakse Zacekit seal Tigekulliks, mis tähendab rahvapäraselt kassikakku.

«Ma usun, et 90 protsenti kasutajatest seda ei tea ning arvab, et me oleme lihtsalt karmi käega vennad,» muheleb ta.

Loodus ja fotograafia on Zacekile lahutamatud: kui ta mõnda aega loodusest pilte teha ei saa, painab see teda, kuni iha on rahuldatud. Ent nii nagu looduses, peab eluski valitsema tasakaal ja nädalateks metsa kaduda mees ei taha. Ööks või teiseks — seda tuleb ikka ette. Siis aga läheb igatsus naise ja pisitütre järele juba liiga suureks.

«Mitu korda Saaremaalt Tartusse sõites ja Viiralti tammest möödudes olen mõelnud, et peaks seda pildistama. Ükskord oli isegi jube kihvt ilm — päikesevalgus paistis tormipilve alt —, aga ikkagi ei pidanud kinni. Igatsus oli suurem,» sõnab Zacek.

ELULUGU

Sven Zacek on sündinud 29. septembril 1980 Valgas, üles kasvanud Võrus ning elab praegu Tartus ja õpib ülikoolis majandust.

Abikaasa Triinuga on tal tütar Evalotta, kes saab järgmisel nädalal aastaseks.

Allikas: Sven Zacek