Nimelt vastas Indrek küsimusele, kas ta näeb peeglisse vaadates läbikukkujat, eitavalt. "Ma ei ole ju mingi alla andja," ei saa Ints siiani aru, kuidas valedetektor tema vastust õigeks ei kinnitanud. Sellegipoolest on ta rahul oma otsusega, et pakutud 25 tuhandet vastu ei võtnud ning edasi mängis. "Sellel poleks ju mingit mõtet olnud. Niigi lähed terve Eesti rahva ette end lolliks tegema ning sellest summast oleks ju nagunii veel mitmed tuhanded maha läinud," räägib ta.

Indrek on kindel, et ta ei ole läbikukkuja. "Olen pool elu vangis istunud ja nüüd elus uue lehekülje pööranud. Kas selline inimene on läbikukkuja? Kui täna on halb, on homme parem," usub ta ja lisab, et talle esitatud saja tuhande küsimus oli siiski ebaaus. "Võrreldes näiteks järgmise osalejaga ... neid küsimusi ei anna ju võrreldagi."

Vanemate ning õdedega pole Indrek pärast saadet suhelnud. "Nad elavad ju Viljandis ja mina olen Tallinnas. Aga mis neil ikka arvata, ma ei reetnud ju kedagi, olin lihtsalt aus."

Küll aga on mees palju tagasisidet saanud televaatajatelt, kes elasid talle kaasa ja on nördinud, et ta rahata jäi. "Ka tänaval tullakse vastu ja öeldakse, et oleks ju võinud mingigi summa saada."

Sellegipoolest räägib Ints, et elu hakkab minema ülesmäge, sest Inga sai vanalinnas baaridaamina tööd ning tallegi helistas vana tuttav, kes Soome ehitustööle kutsus. "Ühel vanal sõbral on Soomes kolm firmat. Lähen mõne nädala pärast sinna," jutustab ta. "Tema üürib mulle ka korteri ja terve suve kavatsen ausal teel raha teenida."