Täna oli WPPD

Sissejuhatuseks nii palju, et harjutamise mõttes said eelmisel nädalal valmis kaks fotot. Täpsemalt...

Täna on juba 3. mai. Paar päeva tagasi said filmid ilmutatud. Vana fotoaparaat saigi hakkama osalemisega üleilmalisel pinhole fotograafia päeval. Selleks kulus üksjagu vidinaid, pudinaid ja veidi aega nikerdamiseks. Fotoaparaat, millega tegi 1946. aastal oma koolilõpupildid minu ema ja millega ka mina kunagi oma esimesed Svema GOST 65 filmid täis klõpsisin, oli aastaid kapis seisnud. Kahjuks oli ta ka kõvasti põrutada saanud ja bakeliidist korpus seda ei kannata. Keegi oli tublilt üles korjanud kõik pisikesed tükid ja karbi sai kokku superatakkida. Objektiivi enam taastada ei õnnestu, aga see polnudki eesmärk. Pigem vastupidi. Katik on korras, aga tahtis kõvasti pesemist ja puhastamist. Sellega on nüüd kasutada säriajad 100, 50, 25 ja B. Arvestades asjaolusid läheb põhiliselt käiku viimane. Filmiks sattus täiesti juhuslikult Fujicolor Reala 100 ja selle juurde kavatsen esialgu jääda.

Kõige kõigem sellise mängu juures on ikkagi pisikese augu puurimine. Esiteks tuleb välja arvutada augu suurus. Ja see tuleb 0,4 mm. Hea, et see teada on. Tavaliselt on vist kombeks väiksemaid avasid kasutada ja üldse - mismoodi seda augukest mõõta. Olgu, vähemalt on teada, et õllepurk annab hea materjali ja kustukummiga pliiatsi otsa saab kinnitada nõela. Peale selle on tarvis harjutada nõelatorkeid erinevatel aluspindadel, lihvida ülipeene liivapaberiga mõlemad küljed siledaks, värvida tagakülg mustaks, nuputada pisikese plekitüki kaamera külge kinnitamiseks mingi asi vanast veinipudeli korgist, vahtida luubiga seda väikest auku ja üritada mikroskoobi ja mikromeetriga ava ära mõõta.

Siis võib pildistada. Selgub, et arvutatud säriajad annavad mingisugusegi pildi ainult kõige eradama päikesepaiste korral ja et Swarzschildi efekt on palju suurem kui iial arvata oskad. Nii et lõpuks läheb ikka kõik proovimise teed ja kaamera filtrikarbist leitud päästikutross on väga abiks. Tegelikult peaks ka statiiv olema, aga see tahab jälle meisterdamist või mingite antiiksete kruvide soetamist.

Rahvusvaheline üritus läks nii, et 24 kaadrist said lõpuks arvutis õigeks keeratud ja parajaks lõigatud 12. See on päris tubli edenemine, esimeselt filmilt sain kaks pilti. Mis edasi? No kui mitte enne, siis WPPD 2011. Kui päris ausalt, siis kaks filmi on juba siinsamas laual ja paar asja on veel proovimata.

Untsus pilt. Üks täiesti töötlemata, lõikamata, udune ja äravärisenud kaader. Aga säri on paigas. Bussipeatus Haljala teeristis. Selge on see, et toetumine vastu liiklusmärgi posti ikkagi statiivi ei asenda.