Jätkan 14.augustist

Eelmisel suvel korraldasin rohevahetuse ja sealt kingiks saadud läikiv hõbepuu Elaeagnus argentea talvitus mul potis. Kevadel istutasin ta aia taha üksikult murusse, sest juurevõsud pidid levima metsikult. Loodan, et siis ümbert niites neid kergem piirata. Miskipärast ta aga ei edene ega mädane. Ometi on koht päikesepaisteline ja muld pigem kuivem nagu ta soovib. Selline ta sel aastal välja näeb.

Paar-kolm aastat tagasi sain naabrinaise käest vaevalt kümne cm kõrguse hariliku künnapuu Ulmus laevis seemiku. Sai ta jällegi pargiossa istutatud, kus ta alul oli väga nigel kasvaja. Sel kevadel kärpisin ta külgharusid ja puu on aastaga saavutanud kosmilised mõõtmed. Minust on ta juba tunduvalt pikem.

Harilik mänd Pinus sylvestris tundub sel aastal kannatavat. Miskipärast väga paljud okkad kolletuvad ja langevad. Ainult üks puu meil kraavi kaldal on täies ulatuses säilitanud rohelised okkad. Olen täheldanud, et kolletuvad sel aastal isegi mägimännid. Miks see nii on, ei tea. Ja kolletuvad just vanemad okkad. See puu pildil on küll roheline, kuid praeguseks on ka tema juba mitte just parima välimusega.

Omamoodi kaunitar on ka ogaõun Datura. Seemepakil oli kiri valge ogaõun, netist pilte uurides jäi silma kuradi-ogaõun. Urmas Laansoo artiklit "Kas ogaõun on õun?" 1998a Horisondist lugedes tundub, et tegemist on siiski hariliku ogaõunaga Datura stramonium. Taim ise väga jõulise kasvuga ja dekoratiivne, ajab läbi väga väheste nõudmistega. Paar aastat tegi ta meil lausa isekülvi ning kasvas asfaldipraos. Miinuseks muidugi see, et teda tuleb ette kasvatada. Kes vaeva viitsib näha, siis soovitan küll. Jutt taime mürgisusest muidugi hirmutab, aga need seemned paiknevad väga teravate ogadega varustatud majakestes, vaevalt lapsed neid sorkida tahavad.

Nüüd veits jorjenitest. Teadupärast armastavad jorjeneid kasvatada just vanemad inimesed. Eks see ole tingitud ka sellest, et nõuka ajal meil suurt taimevalikut ei eksisteerinud ja jorjeneid kellegi vanaemadel ikka oli, kust neid siis kingiks saadi. Ka minu ema on juba palju aastaid neid kasvatanud. Kuid miskipärast kipub ikka olema nii, et kaunmad taimed on õrnemad ja kipuvad hävima. Tavalised kõrged kollased on aga vankumatult rivis. See selleks, aga mind paneb muigama jutt, et daaliast saab jorjen, kui teda ületalve hoida. Ja seda olen ma kuulnud erinevate inimeste käest. Kopin siia mõned katked Urmas Laansoo artiklist, mille leidsin 2008.a Eesti Päevalehest: "Daalia teaduslik nimetus Dahlia on antud Rootsi botaaniku ja Linné õpilase Anders Dahli (1751–1789) auks. Eesti keeles kutsutakse seda taime ka jorjeniks ja neitsisõleks. Tänapäeval tuntakse kümneid tuhandeid daaliasorte. Kõige enam on aeddaalia ehk -jorjeni (D. x hortensis) sorte, mis jaotatakse olenevalt õisiku suurusest ja kujust kümnesse sordirühma.Hispaania kuninglikku Madridi botaanikaaeda jõudsid esimesed daaliad 1789. aastal." Asi selge, daalia ehk jorjen on täiesti üks ja sama taim.

Ja nüüd pilt pisikesest põõsast, kelle liigis ei ole ma 100% kindel. Igatahes üle-eelmisel suvel külastasime Arne Kähri koduaeda Elvas ja tegime sealt ka mõned sisseostud. Lisaks kinkis ta pisikese poti imepisikese hariliku näsiniinega Daphne mezereum forma alba. Seega peaks ta olema valgeõieline. Taim veetis mul aasta taimelavas ja sel kevadel istutasin ta aeda, aga kas tegu on näsiniinega, ei ole kindel. Kuigi kasvukoht sai talle jälle vale valitud, sest juba on tal siin kitsas. Vaatan, kas kevadel õisi näitab ja siis tuleb teda tõenoliselt jälle kolida.

Järgmiseks võnk-pärgenelas `Crispa` Stephanandra incisa. Paar aastat tagasi Harkust sõbranna käest tõin paar pisikest taimekest. Üks neist on kenasti jalad alla saanud, teine miskipärast kiratseb.

Siin väike kikkapuu Euonymus nanus. Sellele põõsale sobib enam kasvada näiteks kivimüüril või kõrgpeenras. Madalas istutusalas jääb ta suht hõredaks ja samas kukub naabreid lämmatama. Sügisvärvus ja eredad viljad teevad temast sügisel küll pilgupüüdja. Kuivmüüril on ta meil kõige kenam, samas pinnakatjana jääb hõredaks.

Ja nüüd pilt harilikust amorfast Amorpha fruticosa enne ümberistutamist. Huvitav, lugesin just Aiasõbra taimekirjeldusest, et amorfa annab hästi juurevõsu ja sp kipub Euroopas metsistuma. Minul ta küll päris mitmeid aastaid kasvanud ja pole mingit võsu. Samas ei ole ta mul ka õitsenud, sest külm on kõik talved ta maapealsed osad ära näpistanud, vaatamata suurtele lumehangedele, mis meil viimasel paaril aastal on olnud. Samas Raplas kursaõel amorfa sel aastal õitses. Ju see sisemaal kasvamine talle ikka ei sobi.

Suurim töö sügisel oli muidugi tiigi puhastamine. Mõned aastad tagasi sain kursaõelt mingi veetaime, mis pidi edukalt vett puhastama. Ja kuna meie tiigike on tõesti pisike, kus vesi soojaga tahab roiskuda, siis otsustasin katsetada. Kahjuks ei tea ma täna, mis taim see oli, aga sellest algas tiigis õudus. Selleks sügiseks oli seda taime terve tiik täis ja ta lausa lämmatas vesiroose. Selline usjas ja karvane ja samblaroheline. Tumeroosa vesiroos jõudis vaevu ainult ühe õie lahti ajada ja kohe ka närbus see ainus õis. Seega sai tiik tühjaks pumbatud, kõik kivid üles tõstetud ja taimejäänused alt välja pillutud. Loodan südamest, et ühtki tükikest kuskile peitu ei jäänud, sest muidu kordub ju kõik taas. Samas sai kõiki vesiroose noorendatud ja uutessse pottidesse pandud, seega kasulik tegevus ikkagi. Sel ajal kui tiigikilel kuivada lasime, katsime tiigi võrguga. Nimelt on meil aias tõesti väga palju linde ja selle paari päevaga oleks kile tõenäoliselt ribadeks nokitud.

Ka järnev nali on lindude organiseeritud. Aias jalutades avastasin, et jessas, üks purpur-siilikübar Echinacea purpurea on kollaste kroonlehtedega. Esmalt ei saanud aru, mis toimub ja kuidas see võimalik on. Lähemal uurimisel selgus, et linnud olid ühe päevalille kasvama pannud.

Olen jõudnud tegemistega septembri algusesse. Panen augusti lõpetuseks pildi oma vanemate puhkehetkest.